HaagisMumm

18 veebruar 2009

Kirjutan, järelikult olen olemas

Mida ma siis vahepeal teinud olen...

Õpin endiselt Haagis, lauluõpetajaid on nüüd kahe asemel neli ning laulmine on endiselt nii piin ja kirg ühes tuubis.
Juulis käisin Vancouveris Sequentia juhitud "Codex Calixtinust" käsitleval meistrikursusel ja augusti lõpus Portugalis Jill Feldmani juures barokkmuusikat õppimas. Nende kahe sündmuse mõju oli pöördumatu ja viis lõpuks koolis osakonna vahetamiseni. Olen nüüd vanamuusikaosakonnas. Mõneti tundub muutus küll vormiline. Uusi aineid nagu polegi, pigem jäin mõnest ilma, juurde sain aga "ainult" mõned tunnid vanamuusikagurudega. Samas kadus surve mõista ja armastada muusikat, mis minus nii tugevalt tagasi ei helise. Ühes sellega läks selle sama muusika laulmine hulga lihtsamaks.

Vahepeal käisin ülemaailmsetest sõpradest kokku pandud ansambliga Tolosas koorikonkursil. Konkurss polnudki eesmärk omaette. Tõttöelda tahtsime, et keegi meid toidaks ja kataks, ise samal ajal muretult muusikat tehes ja (nooruse) lolluses hulludes.

Viimase aja meeldejäävaim ettevõtmine oli projekt kooriga "Nederlandse Bach Vereniging". NBV on üks Hollandi tähtsamaid koore, ent mis veel olulisem, minu jaoks lihtsalt äärmiselt sümpaatne kooslus. Enam ei tundugi mõte laulmisega leiva teenimisest nii ulmeline. See võimalus on siin lähedal, päris käeulatuses.

Märtsist lõpetan kõrvaliste asjadega tegelemise ja keskendun sellele, milleks siia tulin. Mais on mul üleminekueksam. Esimene selleteemaline õudusunenägu ilmus muuseas eile öösel. Nägin unes, et komisjon oli salaja mu kavasse pannud loo, mida viimati laulsin sisseastumiseksamil. Kuna eksam toimus pulmarongkäigu vormis, siis arvatavasti komisjon ei kuulnudki, kuidas ma seal esimesed read midagi suvalist jaurasin.

25 juuni 2008

Järjekordselt ei jagu mulle lennueelsel ööl rohkem kui viis tundi und. Seekord pole see pakkimise süü. Suuremad asjad saatsin juba ära ja noodid ootavad juba mitu päeva laual virnas kotti tõstmist. Käisin hoopis sünnipäeval. Tore oli ... lihtsad ja siirad inimesed.

23 juuni 2008

Ma ei tea, millesse ma end jälle seganud olen. Ma lähen tihtipeale asjadega suure õhinaga kaasa, aga ei mõtle hetkekski, mida see kõik kaasa toob.

Viimase aja rapsimine on mulle vist lõpuks selgeks teinud, et puhkamine ja mängimine on ka tõsised tegevused, mida ei saa lihtsalt oma päevakavast välja puksida. Täna WiiFiti peal balansseerides sain nägelikuks. Kontsentratsioonis on asja võti. See keskendumine tuleb aga kuskilt mujalt kui turjalihase pingutamisest või silmade pungitamisest. Midagi peab ette võtma.

Praegune ahastushoog tuli aga sellest, et sain Jill Feldmani meistrikursusel osalejate nimekirja teada ja guugeldasin sealt mõnda tüüpi. Need on ju inimesed, kes on "juba" laval... Minul ullikesel aga oli plaan kuidagi repertuaar oma õpetajalt välja pinnida ja see siis veel tunnis üle vaadata. See läks aga suure planeerimisvea tõttu nurja - nimelt polnud mul igasuguste eksamite pärast kolm nädalat laulutunde. Nüüd peab uue kava tegema. Ilmselt õpin midagi omal käel ära ja lähen siis Jilli juurde esimesele ülevaatusele.

19 juuni 2008

Viimased pingutused

Kooliaasta hakkab läbi saama. Kõik käivad ringi nagu varjud, väsinud ja hallid. Tõttöelda polegi eriti mõtet siia nii kauaks jääda, kuna suurem osa tunde jääb ära ja üldse on töö tulemuslikkus kaunis väike.
Mul on homme viimane eksam, muusikaline analüüs. Praegu kirjutan ettekannet Poulenci "Gloria" viienda osa kohta. Debussy "Colloque sentimental" analüüs on veel paberile panemata. Küll on tüütu.

Mind huvitab analüüs küll ainult sel määral, et kuidas ma end häälestama peaks ning kust järgmise noodi kätte saan. Homme enne eksamit on mul veel Monteverdi "Maria vesprite" kontsert. Selles teoses tunnen küll taolisest "praktilisest analüüsist" puudust. Aga eks see ole ka üks õppimise koht...

Kolmapäeval tulen koju!

09 juuni 2008

Tänavad on tühjad

Nii nädal aega tagasi hakkasid tänavapilti oranžid lipukesed ja lindikesed ilmuma. Poodidesse toodi müügile karikates oranže lilli ja poisikesed jooksevad nüüd juba mõnda aega ringi sama värvi särkides. Selle kõige põhjus on jalgpall...

Praegu käib Hollandi ja Itaalia mäng. Kõik päevitajad on tuppa kolinud ja keegi ei niida muru ega kohenda lillepeenraid. Värava peale kostab aga võõrastest akendest pasunate tuututamist ja inimeste huilgeid.

04 juuni 2008

Palazzo incantato

Olen Pariisi külje all Poissy's, et laulda sellise ansambliga nagu L'Arpeggiata.
Üldiselt on nii, et aina kuula ja imesta. Teised lauljad on lihtsalt meeletult head.
Mul on siin õppida küll, eelkõige seda, kuidas professionaalid tööd teevad. Nad ei kõkuta ega viska nalja, vaid on lihtsalt muhedad ja töiselt meelestatud. Partii on neil loomulikult absoluutselt selge ja kokku tullakse selleks, et muusikast see kõige erilisem ja kaunim välja tuua. Keegi ei tekita tarbetud pingeid. Nii on üpris hõlpus oma võimete parimale osale keskenduda.

01 juuni 2008

Pariis

Lähen nädalaks Pariisi külje alla. Kuus päeva teeme proovi ja siis on kontsert. Toome lavale Rossi ooperi "Palazzo incantato". Minul on laulda lõbus ansamblipartii.
Loodan, et mul on mahti selle nädala jooksul siin toimunud hullustest välja puhata. Mida paremat võikski tahta kui laulda, süüa ja magada.

Lisaks sellele, et ma siin oma unistuse nimel rassin, mängisin Rotterdami ooperipäevadel nümfi ja põrguelanikku ning laulsin sõpradega Bachi motette. Ütleme nii, et kui esimesel kohtumisel tegi Bachi muusika minuga 2:0, siis seekord jäin ma suure võitlemise peale viiki. Järgmisel korral jään mina peale, kõik eeldused on selleks olemas.