HaagisMumm

30 november 2006

Teisipäeval oli mu kontsertmeistri esimene lauluõhtu. Õhtu pealkiri oli "Lost in Translation". Asja võlu oli selles, et kõik laulsid oma laule emakeeles (igaüks tegi tõlke ise). Nii kuulsimegi Barberit ja de Fallat sloveenia, Händelit poola ning Griegi hispaania keeles. Mina laulsin ühe Haydni lookese ("Pleasing Pain" ehk "Magus piin").
Eile esitasid laulutudengid koolis oma näitlemistundide lõputööd. Täpsemalt oli tegu Gilbert'i ja Sullivan'i kirjutatud looga "Trial by Jury". Minu meelest võrdub see tandem sisuliselt Juure ja Ojaga. Tükk ise on midagi muusikali ja ooperi vahepealset. Asja sisu oli lühidalt selles, et poiss lubas tüdrukuga abielluda, ent jättis ta siis maha, mispeale andis tüdruk asja kohtusse. Kohtupidamine lõppes aga suuremat sorti kaosega, sest kogu kambast tundis vaid üks tegelane seadust ja ülejäänud tegid enamasti seda, mis pähe tuli.
"Suuremates" rollides olid vanemad õpilased, koori (ehk vandekohtunike kogu) osa täitsid vabatahtlikud. Vandemehi oli meil tegelikult ainult neli: üks ilge gei, hall hiireke, talutüdruk ja kudumishull koduperenaine. Mina olin selles viimases rollis. Tõttöelda kaotasin juba esimeste sammudega laval asja üle kontrolli, sest publik lihtsalt röökis naerda. Ja mina ei suutnud ka tõsine olle, nii itsitasingi poole etendusest oma salli taga. Kohtunik oli meil purjus ja jutuhimuline, tema sekretär targutaja, kohtu uksehoidja musta mantli, kõrgete saabaste ja piitsaga ahistaja, süüalune valge ülikonna ja rebasega ilueedi, hageja süütu ilmega skandaalitseja ning pruutneitsi oli segu Paris Hiltonist ja nätsu suust välja venitavast tänavaplikast.
Mihkel tuli Amsterdamist ka seda palagani vaatama ja õhtu lõpetasime kogu kambaga ühes Haagi pubis. Ütlemata tore oli!

Üllatus

Täna sain postiga kaks kaarti. Aitäh!

28 november 2006

Tempo, tempo!

Siiani olin ma harjunud laule ikka mingi eesmärgiga õppima. Õppisin kolm lugu selgeks, esinesin nendega kooli kontserdil ja viskasin lood selleks korraks sahtlisse. Siin sama perfektsionismiga jätkata pole võimalik, sest igasse tundi tuleb uus lugu viia. Sellest sain ma muidugi alles täna aru.
Niisiis, täna laulsin Faure "Au bord de l'eau'd" ja sama asjaga lähen esmaspäeval grupitundi ka. Järgmiseks tunniks tuleb õppida esimene osa Morgana aariast "Tornami a vagheggiar" (seesama, millele ma paar postitust tagasi viitasin) ja siis peab Schubertit taga ajama. Murekeskuses on juba häire: Händel on raske ja Schubert ei meeldi...

26 november 2006

Lihtsad asjad

Võib-olla tõesti kirjutan siia liiga keerukat juttu. Palju on muusikat ja kriitikat, vähe elu ennast.
Mu elu on nagu tudengi elu ikka. On päris hirmutav mõelda, et pärast nelja aastat ülikoolis olen uuesti nõus õppima. Kõige optimistlikumad arvutused näitavad, et kooli lõpetan ma alles keskea lävepakul olles.
Igatahes hommikul keedan ma Eestist toodud teradest putru. Päeva veedan reeglina koolis. Seal oldud aja võib üldjoontes kolmeks jagada. Üks osa möödub tundides, teine klassis harjutades (üksi ja ansambliga) või raamatukogus ja kolmas kooli kohvikus klassi või tundi oodates. Pole hetke, kus sa sealt mõnda lauljat ei leiaks. Igatahes, kui kiire on, tuleb kohvikust kiiresti mööda tuhiseda.
Klassi saab 1,5 tunniks. Õpilaspilet tuleb valvelauda järjekorda anda ja klassi vabanedes kutsutakse valjuhääldi kaudu võtme järele. Hea on see, et arvuti jälgib, kui kaua keegi klassis on olnud ja aja täitudes saab teise õpilase ruumist "välja lüüa". Halb on see, et võtit oodates tuleb kohvikus istuda (sest mujale valveonu hõiked ei kosta) ja lobiseda. Kell kaks tuuakse veel pealegi vahvlid müügile ja siis on õhk magus-magus.
Vahel käin pärast kooli teises eestlaste pesas külas ja istun nende valgel diivanil. Tegelikult on seal kaks eestlast ja üks poola poiss, aga see poolakas räägib juba täitsa ohtlikult hästi eesti keelt. Kõige paremini hakkavad talle muidugi igasugused roppused külge. Küsige siis veel, miks lapsed ropendavad.

25 november 2006

Tundetu

Olen päris palju kuulnud, et mul pole piisavalt väljendusrikkust. Kontserdikriitika oli ikka selline, et kõik on nagu olemas, aga väljendust, väljendust...
Näitlemistundides oleme viimasel ajal emotsioonidega tegelenud. Praegu läheneme asjale hingamisega. Toereetiliselt on igal emotsioonil keres oma pesa, kust hingamine ta välja toob. Alguses kasvatasime lihtsalt omaette tundeid skaala 1-10, aga viimases tunnis tegime harjutusi juba paaris. Ühele paarile anti emotsioon ja siis pidid need inimesed teineteise tegevusele reageerima. Kes oli vihane, kes kurb, kes rõõmus, mina olin esmalt arg ja seejärel armunud. No tõesti, ühel hetkel tuleb sein ette, eriti veel siis, kui teisel pool on tüdruk.
Tegelikult annavad need samad lihtsad harjutused pildi sellest, kui palju sa tegelikult suudad. Ma kahtlustan, et pool minu probleemist seisneb hoopis selles, et mu tunded lämmatavad mind. Üsna sageli avastan laulutunnis, et näiteks kurbus surub mu õhu kinni. Vahel ongi parem püüda üldse emotsioonideta laulda. Muusikas võib viha ju hoopis tempo ja valjusega väljendada ega pea tingimata kulmu kipra tõmbama ja kõikidele vaenlastele mõtlema.
Praegu kuulan jälle Händelit. Tõesti, lämmatab!

Paelad kaelas

Täna vaadati kõikide esimese aasta laulutudengite häälepaelu. Arst sikutas mul keele suust välja ja ajas mingi toru kurku. Toru otas oli väike kaamera. Seejärel tuli öelda iiiiiiii. Taolises asendis oli iiii ütlemine võimatu ja selle asemel kostus hoopis midagi õõõõõõõõõ sarnast.
Minu häälepaelad olid täitsa korras. Kuvar näitas pilti ka. Igaks juhuks püüan põhjalikumasse kontrolli minna, sest tegelikult on mul nina ja kurguga alatasa probleeme. Praegu on ka kõris siil. Perearst esitas ka juba retoorilisi küsimusi teemal, miks ma nii sageli haige olen. Loomulik olevat kaks korda aastas. No kuulge!
Teisalt paneb juba häälepaeltest rääkimine lauljad köhatama ja lutsukommi järele kobama. Khmm.

23 november 2006

"Kui koer su peale pissib, ei tähenda see veel, et sa lammas oled."
Phyllis, kes muu.

Kuidas ma külas käisin

Käisin Elil (hispaanlanna) külas. Mina jõin vürtsiteed, tema sõi pirni maapähklivõiga. Pean ka minema seda teed ostma... Sealt tulles mõtlesin ka teiste juurest läbi astuda. Olin täiesti tundmatus linnaosas ja päris põnev oli ringi konnata. Kui järgmiste juurde sisse astusin, passis üks neist diivanil, vihmavari lahti, ja undas laulda. Aga eks see ole ka mõistetav, siin peab vihmavari refleksi kiirusel lahti ja kinni käima. Viimasel ajal ladistab enam-vähem kogu aeg. Pole siis ime, et enam toaski sellet loobuda ei suuda.

22 november 2006

Ma olen ülimalt rahul, et Rotterdami ja Amsterdami nii suurepäraseid lauljaid tuuakse.
Eile kuulasin Ben Heppnerit. Ta on üks kuulsamaid Wagneri tenoreid. Tegelikult ei torganud tema puhul nii väga kõrva, et ta tenor on. Tema hääl lihtsalt voogas üle saali olenemata registrist.
Aplaus oli meeletu. Ben tegi veel kaks lisalugu. Aga kui viimaks oli näha, et rahvas ei mõtlegi aplodeerimist lõpetada, võttis ta lihtsalt kontsertmeistri endaga lavalt kaasa. Seega lubati ka orkester lavalt maha.
Tänane päev on aga loid mis loid. Keegi geenius on mu solfi pannud hommikul kella üheksaks. Täna ei teinud ma kahjuks noodijoontelgi vahet, rääkimata siis veel mingite laskuvate kvintide uundamisest tempos "presto".
Sellele järgnes anatoomia ja foneetika tund, kus meile anti järjekordne lahmakas paber pea läbilõikega. Sain teada, et pea keskel aju all on veel üks õõnsus. Selle pärast mõned õpetajad ütlevadki, et laula kuklasse või selja taha või nii.
Ja et me end liiga hästi ei tunneks, näidati järjekordselt videot häälepaeltest. Mul hakkab küll iiveldama selle peale. Reedel tuleb kooli häälearst ja siis vaadatakse kõik uued õpilased ka üle ja soovijad saavad seda koledat pilti ise ka näha.

20 november 2006

Tegus päev

1. Helistasin emale, kass seletas ka midagi telefonitorusse
2. Koolipäev algas laulutunni ja puusavaluga. Terve tunni mängisin vaprat ja lõpuks siis õpetaja küsis, et mis viga. Aga ma ei tahtnud lihtsalt tundi virisema minna, eriti veel siis, kui terve ansambel on kokku aetud.
3. Vahepeal käisin kodus magamas ja siis läksin pärastlõunal ühe soprani magistrieksamile. Imeilus oli. Eksam kestis kokku 1,5 tundi (koos pausiga). Esimeses pooles tegi ta ühe Strozzi loo, tema venna kirjutatud saateta laulu (Mocnik "Drevesu") ja sloveenia rahvalaulude tsükli (Krek). Teises pooles Argento laulutsükli ja Leitneri kirjutatud laulu da Ponte tekstile, kus viriseti õukonnapoeedi raske elu üle. Kava lõpetas Mozarti "Exultate, jubilate". "Alleluia" läks igatahes meeletu vuhinaga ja seejuures polnud lauljal koloratuuridega mingeid probleeme. Igatahes, kui mina kunagi eksamini peaks jõudma, siis ma vaatan vist ikka hoolega, kui palju mu lauludes sõnu on. Selle eksami tektidest saab küll terve raamatu kokku. Pärast viimast nooti tuli suur kergendusohe.
4. Nägin Kevinit Maailma Noortekoorist. Selle üle olen kohe väga rõõmus. Ta lubas jaanuaris jälle tulla ja siis teeb peo ka :)
5. Käisime Rotterdamis kontserdil. Andreas Scholl laulis Bachi ja Händelit. Kontserdi esimene pool jättis natuke ebaleva mulje. Ilmselt polnud see kantaat veel kuigi sisse lauldud. Seevastu kontserdi teine pool oli küll sama hea kui plaadil.

19 november 2006

Sassis

Sel nädalal on palju asju läinud teisiti kui lootsin. Reedel oli Amsterdamis etendus ja Haagi jõudisme tagasi alles kell 1 öösel. Samaks õhtuks plaanitud külaskäik jäi sel kellaajal muidugi tegemata.
Kummaline on siin Hollandis aga hoopis see, et ühele poole linna läks sel ajal veel päris mitu trammi, teisele poole suunduv liiklus oli aga juba pea tund aega tagasi suletud. Kus on loogika? Niisiis kondasin jala läbi öise linna koju. Pole midagi teha, ratas tuleb osta.
Mõni seltskond on end juba nii "sisse töötanud", et nüüd hakkavad paistma ka need raskemad aspektid. Mõne inimese peal näen asju, mida isegi teinud olen. Vist seetõttu annangi rohkem andeks ja olen kannatlik. Vähemalt ei pööra ma selga...

16 november 2006

Sahmik

Elu näitab, et näljatunne ei sõltu mitte sellest, millal ma viimati sõin, vaid sellest, kui palju külmkapis süüa on. Niisiis, tühja külmkapiga on ka kõht tühi.

Unustamistsükkel on jälle haripunktis - eile unustasin end Ami tundidesse registreerida. Rita arvas selle peale, et see õppetund ei maksnud isegi 40 eurot.
Täna unustasin Intro koosolekule oma gruppi esindama minna. Ma olen alati end usaldusväärseks inimeseks pidanud. Kahjuks tuleb minu viimase kolme kuu tegemiste põhjal sootuks teine pilt kokku. Sahmik olen.

13 november 2006

Esikas

Nii, minu ooperidebüüt on tehtud.
Autor: Mozart, W. A.
Teos: "Die Zauberflöte"
Tööpost: koorilaulja
Roll: võrgutav naine ja känguru ühes isikus

Nagu esietenduste puhul ikka, mõned asjad on paremad kui eelesietendusel, teised jälle kehvemad.
Pamina (Hanneke de Wit) oli meeletult ilus. Tema kõrged noodid on nii pehmed ja sillerdavad, et judinad käivad üle kere. Papageno (Mattijs van den Woerd) on üdini rollis sees: kui vaja, uhkustab, kui vaja, roomab hirmust mööda põrandat. Papagena (Pamela Heuvelmans) on üks väike (sama väike kui mina :p) keravälk. Kummardama tuli ta ka saltosid visates. Minu jaoks oli Papageno ja Papagena duett etenduse üks tippudest.
Monostatose (Hein Meens) puhul meeldis mulle näitlejatöö (sama laulja, kes "Alzheimeris" haiget meest mängis). No tekitas ikka tülgastust küll. Sarastro (Hubert Claessens) oli lihtsalt niivõrd lavaline kuju, et isegi kui ta kõrgeid noote päris hästi ei võtnud, oli teda hea vaadata.
Etenduse suurim üllatus oli minu jaoks ikkagi Dovlet Nurgeliev, kes mängis ühte valvurit. Tal on suur-suur, kõlav ja rikas tenorihääl ja mis peamine - ta ei tõmble laulmise ajal. Selle asemel seisab rahulikult ja kindlalt. Kutt teeb lihtsalt oma suu lahti ja mul on tahtmine sulada. Saa siis aru. Igatahes, suurtele tenoritele on järelkasvu. Aga enne kui ta päris suurtele lavadele läheb, käin mina temaga itaalia keele tunnis nalja viskamas.
Öökuninganna (Katarzyna Dondalska) sai ka oma osadega kenasti hakkama, kuigi suure kurjuse jaoks on tal lihtsalt veidi väike hääl.
Kõige kehvemini läks vist tenor Taminol, kellel istus sel päeval sõber kukeke õla peal. Varem polnud ta taolisi tükke teinud.
Ja kui keegi lavalt ära tuleks koristada, siis on need kolm poissi. Panevad peaegu et U-duuris puukuuri.

Päeva laul: Händel "Eternal Source of Light Divine" ("Baroque Duet" Kathleen Battle ja Wynton Marsalis)

12 november 2006

Kool ja lillepott septembris

Lillepotis vohas kanep. Loengutes mõni onu kirjeldab oma tudengipõlve kui aega, kus enne kontserdile minekut tuli end pilve tõmmata. Paistab, et traditsioon jätkub.

Ratturid

Ega rattasõit siis romantikat hävita. Täna nägin üht paarikest käsikäes pedaale väntamas.

11 november 2006

Hollandi bürokraatia

Tahtsin endale pangakontot teha. Läksin nende peakontorisse. Järjekord oli 20 numbrit. Laua taga oli justkui kaks tellerit, aga mõlemad tegelesid ühe inimesega. Viimaks jõudis järg minu kätte. Onu ütles, et konto avamiseks on vaja sofi-numbrit, passi koopiat, kooli tõendit ja linnavalituse sissekirjutust.
Läksin ühel teisel päeval oma paberitega tagasi. Järjekord oli jälle 20 numbrit. Siiski, linnavalitsuse paberit mul polnud. Selle asemel võtsin kaasa korteriomaniku kirja, kus ta lubab mul sellel aadressil elada. Läks läbi küll. Milleks need nõudmised siis?
Nädala pärast saatsid nad mulle kirja, milles teatasid, et varsti saadavad teise kirja, millega saab siis lõpuks kaardi kätte. Kui nad paneks kõik neid "hoiatuskirju" kirjutavad inimesed päris asju ajama, saaks asjad palju kiiremini aetud.

07 november 2006

Lihtne elu

Aju on nüüd Alanisega puhtaks pestud ja sudokuga läikima löödud. Huuuh!

Minu ots ja äär

Viimane nädal on laulmise poole pealt kehv olnud. Kuigi Chance'i tund innustas edasi töötama, ei tulnud praktikas sellest midagi välja. Juba lahtilaulmine oli vaevaline ja tundus pigem karistuse kui meeldiva tööna. Otsustasin kõike otsast pihta alata ja palusin õpetajal tunnis seletada, kuidas end lahti laulda.
Hääle lahti laulmine ei tähenda mitte tingimata laulmist, vaid selle iva on hingamise ja energia aktiviseerimises. Laulda on selleks vaja minimaalselt. Nii seletas õpetaja 45 minutit erinevaid hingamis- ja kõneharjutusi. Selle jauramise käigus liikusin väikse oktavi e-st kolmanda oktavi fis-ini. Tuleb välja, et mu hääles on kahe ülemineku asemel neli - kaks all ja kaks üleval. Vahelduseks on tore konnata kohtades, kuhu igapäev ei satu ja kuhu tõttöelda üksi minna ei söandagi.
Seejärel liikusime sujuvalt kõne juurest laulmise ja harjutuste juurest lugude juurde. Minu õnneks jättis järgmine õpilane jälle tulemata ja sain taas pika tunni.

06 november 2006

Võluelu

Täna oli "Võluflöödi" eelesietendus. Hoolimata pikast päevast teatris ei tahtnud ma pärast etendust kohe koju minna. Selle asemel läksime Kadri ja Yoediga Amsterdami linna peale kolama. Esmalt sõime lõpuks mingis urkakeses juudi/egiptuse toitu. Yoed, juudi köögi asjatundja, ajas omaniku oma küsimuste ja kommentaaridega päris marru: egiptlane plaksutas aina ja kolkis kätega lauda.
Pärast jalutasime ringi. Yoedi meelest on seal ainuüksi õhul vabastav mõju. Ühe tänava äres kössitas kodutu ja puhus Iiri tinavilest vaheldumisi vaid kahte nooti. Vaatasime natuke punaseid aknaid ka. Üldiselt oli pilt õõvastav...

Haagi rongijaamast koju jalutades panin kõrva Alanise ja nüüd ma siin teda kuulangi. Niisiis on jälle see aeg käes... Kirjeldamatu igatsus millegi erilise järele; tunne, et kohe-kohe juhtub midagi head. Aga ainult kripelduseks see arvatavasti jääbki.

05 november 2006

Mida tähendab olla laulja?

Selle üle oleme viimasel ajalrongis tihti juurelnud. Tundub, et oma mõtetes olen ikka liiga palju veel kui õpilane. Ometi oleme siin juba lauljad. Peab tunnistama, et see on meeletult raske, eriti kui arvestada asjaolu, et Eestis on juba õpetaja ja õpilase vaheline suhe teisiti määratletud. Olgem ausad, vähemasti üle ühe laulutunni kuulen ma õpetaja suust ebatsensuurseid sõnu, kuid samas, need pole iial kontekstivälised.
Intro programmi raames tuleb mul kellegagi intervjuu teha. Täna sain "Võluflöödi" Paminalt põhimõttelise nõusoleku. Nüüd pean hoolega järele mõtlema, mida talt küsida ja kuidas. Mõtlesin ettelaulmise ja "Võluflöödiga" seotud temaatika peale.

04 november 2006

Melanhoolne

Täna on nukker olla. Chance'i tunnist on ikka veel segadus hinges. Aylin aitas selle üle järele mõelda ja midagi hakkab juba settima.
Veel teeb mind kurvaks see, et siin kasvab kraanikausis nõudekuhil ja elutuba on täis migratsiooniameti blankette; et siin nii harva häid sõnu kuuleb ja et maailm tiirleb paiguti ümber ühe punkti.
Just praegu tahaks kellegagi rääkida, enda mõtted peegli ette seada. Aga kellega sa siis öösel seletad nii väga...

Aga ennist käisime lauljatega Rotterdamis kontserdil. Rotterdami Filharmoonikud mängisid Brahmsi, Mahlerit ja Wagnerit; Sir Simon Rattle dirigeeris ja Magdalena Kozena laulis. Ei ole midagi teha, see muusika kui selline ütleb mulle vähe. Muusikud ise jutustasid palju rohkem. Jah, seekord võtan endaga inimesed.

02 november 2006

Koolis ja teatris läheb viimasel ajal kaua. Palju on õppida ja teha.
Homme lähen Rotterdami kontserdile, laupäeval ja pühapäeval on ooperietendused.
Eile oli kostüümidega läbimäng. Ägedad riided on tegelikult, aga ma näen neis välja kui kuhi kangast. Laval lõhkusime öökuninganna trooni ära ja Papagenol on ikka veel mängutoosi asemel kiirsupi karp. Ilmselt jagub sekeldamist viimaste minutiteni. Igatahes ootan põnevusega.