HaagisMumm

29 jaanuar 2007

Pai

Laulsin üle hulga aja jälle grupitunnis. Tegelikult oleksin pidanud juba esimesel nädalal esinema, aga mu hääl tuli Eestist vist maad mööda järele ja seetõttu lükkasin esinemise selleks korraks edasi.
Täna laulsin siis Morgana aariat "Tornami a vagheggiar" Händeli ooperist "Alcina". Rital oli täna mingi "esitlemise" kiiks, mis tähendas seda, et kõigepealt lihvisime lavale tulekut, kontsertmeistriga suhtlemist, kummardamist ja loo tutvustamist.
Lõpuks laulsin aaria kaks korda läbi ka.Seekord palju märkusi polnudki, lugu on vist suhteliselt praeguste võimete piirile viidud. Ornamente võib veel lihvida, et nendega endale vett peale ei tõmbaks, r-i võib rohkem ütleda ja kõrgetele nootidele pole vaja pähe istuda.
Võhma on mul ikka hiiglama vähe. Need kaks korda võtsid naha täitsa märjaks ja rohkem polekski jaksanud. Pealegi lubasin ma endale, et suvel jaksan ise oma kohvrit trammi ja rongi tassida.

Tuulasin Eli plaadiriiulis ja kuulan nüüd Barbara Bonney plaati "Fairest Isle". Purcell, Dowland, Campion, Morley, Byrd, Jenkins - need onud mulle täitsa meeldivad. Eriti öösiti, kui vihm akna taga krabistab ja tuba mõnusalt soe on.

28 jaanuar 2007

Kus mu kannel on?

Kaia Urb ja Heiki Mätlik Haagis. Kaia võib oma häälega teha küll kõike, mis iganes pähe tuleb. Kõik oli nii loomulik, otsekui kuuluksid need helid igavesti sellesse ruumi, sellesse aega; ilma ühegi küsimuse või kahtluseta. Samamoodi ei olnud kõhklusi muusikute omavahelises suhtlemises. Kõik on teada ja täpselt nii loomulikult see kuulajani jõudiski.

Pärast läksin Juani sünnipäevale. Seltskonnas oli minu jaoks vaid paar tuttavat ja siis terve hulk mehhiklasi. Kell kakstist võtsid mehhiklased oma rahvapillid (kolm tillukest, ent valju häälega kitarrilaadset pilli, tamburiini ja veel mingd kõristid) välja ning hakkasid mängima ja laulma. Kaks venda pidasid seal dialoogi, vahepeal laulis kolmas ka. Ilmselt oleks nad hommikuni lällanud, aga naabritehirmus piirduti paari looga. Päris ehe värk! Seejuures on nad kõik löökpillimängijad.

27 jaanuar 2007

Tuttavad

Aga vaat, kes siia tulevad! Püüan kohale minna.
Täna kuulasin veidi meistrikursust, kus võeti ette just need Bach'i aariad, kus on trompeti soolo. Õpetajate meelest on Bach'i muusika esitamisel suurim probleem see, et varasemale muusikale poogitakse külge 19. sajandi mõtteviisi. Upitatakse aina enda ego – kuulake ometi, kui kiiresti ja kui kõrgelt ma laulda suudan – ja unustatakse, et Bachil olid sootuks teised eesmärgid.

24 jaanuar 2007

Viuhh

Mul on lihtsalt kole kiire. Tutvun uute korterinaabritega ja nende sõpradega ja õpin-õpin-õpin.
Uhh...

20 jaanuar 2007

Kaugel/lähedal

Eile õhtul kasutasin Skype'i hüvesid ja tegin nn konverentsikõne Adrianiga Ameerikast ja Jussiga Soomest. Nende mõlemaga tutvusin maailma noortekooris. Nad olid nüüd talvelaagris jälle kohtunud, ma jätsin selle aja-, raha- ja motivatsioonipuudusel vahele.
Jussi rääkis, kuidas ta läheb jälle matustele orelit mängima ja Adrian rääkis oma magavast toanaabrist ja Juilliardi katsetest.
Siis vaatasime YouTube'ist koos mingit Soome sketšisaadet, Adriani lugemise peale vajutasime kõik korraga Play nuppu. See oli siis illustreerimaks Soome (ja ka Eesti) filmi üksluisust.

See meenutab omakorda õhtut, mil me prantslastega GoogleEarthi kaudu üksteise kodusid vaatasime. Nad ei osanud üldse ette kujutada, mis see Eesti selline on või kus see on.

19 jaanuar 2007

Ilmast

Ilma tegi eile kurja. Rongid ja trammid ei sõitnud ning poed pandi varakult kinni. Vihm sadas paremalt vasakule ja tuul tahtis solfiõpetajat hommikul kooli tulles silla pealt alla lükata.
Meie Eliga vaatasime "Don Pasqualet" ja sõime Türgi maiust, nagu plaanitud.

17 jaanuar 2007

Wolf

Kuulasin Hugo Wolfi laulutsüklit "Italienisches Liederbuch" (Elisabeth Schwarzkopf, Dietrich Fischer-Dieskau, Gerald Moore). Peaksin sealt endale midagi leidma, aga mulle ei meeldi need laulud. Võtsin plaadi, noodi ja netist laulude tõlked ka ning uurisin neid igate pidi. Kui on tore tekst, on ulatus kehv. Kui ulatus on hea, on tekst sobimatu. Vahel on tekst ja ulatus head, aga siis on laulu iseloom jälle liiga bravuurne või diivalik. Kokkuvõttes leidsin 46st laulust kolm, mis võiksid hästi välja tulla.
Peaks ta teised tsüklid ka ette võtma, ehk seal on midagi sobivamat. Ega see Wolf pole nüüd ka ainus, keda tingimata laulma peaks...

Sompus

Koolist koju tulek võttis täna kole kaua aega. Esmalt läksin raamatukokku. Kui ma sealset plaadikogu nägin, vajus mu suu lihtsalt lahti. Millal ma küll selle läbi jõuan kuulata? Koju laenutada ei jaksa ma seda ilmaski, sest ühe plaadi kohta tuleb maksta kaks eurot.
Ja nüüd, kui ma Eliga koos elan, näen ma teda igal pool. Loomulikult oli tema ka raamatukogus. Kahekesi valisime veel ühe ooperi. Homme ostame Türgi pagarilt baklava'd ja vaatame Donizetti "Don Pasquale't".
Siis läksin panka, et neid oma uuest aadressist teavitada. Postpank'is käib kõik posti teel, mistõttu võtab aadressi muutmine aega kaks nädalat. Seni saadavad nad mu teateid vanale aadressile.
Ja lõpuks kui ma trammi pealt kodu poole jalutasin, jäin ma kohutava vihmavalingu alla. Tuul oli mõistagi väga tugev ja alati (saa siis aru) mulle vastu. Trepist üles rühkides olid püksid jalgade külge kleepunud ja müts peas raske.
Koolis ei toimu midagi eriti uut. Õpetajad ähvardavad aina eksamitega ja nii edasi... Kontserdile tahaks.

16 jaanuar 2007

Tuupur lohe

Saatsin hommikul õppjõududele vabandavaid kirju ja jäin päevaks koju. Töötasin läbi kogu ülehomse eksami materjali. Pea on nüüd saksa keelest paks. Selle kõrvale jõin kannude kaupa teed ja kui siis juhtusin veemürgitusest kõnelevat artiklit lugema, lõpetasin kaanimise.
Aju jahutamiseks undasin oma katkeva häälega üheksat septakordi kaheksast, sest ühe ehitus on mulle arusaamatu.
Veel tellisin netist lennupileti, et kevadvaheajaks koju sõita. Peale selle kangutasin seinalt karguga maha viimased mustad heli püüdvad poroloonlatakad (pidavat hinnaline kraam olema) ja pesin puhtaks valge tahvli. Sinna võin nüüd vildikatega kirjutada, näiteks laulude sõnavara. Pärast seda, kui Rita grupitunnis üht esinejat (ja kõiki kuulajaid) laulu sõnasõnalise tõlkega peedistas, tundub see hea nipp olevat.
Nüüd võibki siis vist hakata oma laulude õppimisele mõtlema.

14 jaanuar 2007

Uus pesa

Uus pesa tervitas mind väikse pisikuga ja nüüd ongi palavik ja kurgus kägistab.
Hommikul ei olnud meil elektrit ja sooja vett. Selle asemel oli köögis kaks hiirt. Päris naljakas oli. Eva ja Eli seletasid üksteise võidu, et kui kohutav, seda pole kunagi enne juhtunud ja nüüd siis minu esimesel päeval niimoodi... Elekter tuli lihtsalt kilbist sisse lülitada uuesti ja vesi tuli ise tagasi.
Hiiri olid nad muidugi enne näinud. Eva andis oma hiiretõrjejublaka Elile (käib seinakontakti), Eli pani selle meie kööki, avas rõduukse ja pani vaheukse kinni. Nüüd me siis usume, et loomakesed läksid naabri juurde. Eli oli siiski positiivne: hiired olid väiksed ja armsad olnud ega polnud mustanud.
Olen oma asjad enam-vhem laiali laotanud. Kõik mahub ilsut ra. Nüüd on mul toas puu ka :)

12 jaanuar 2007

Täna oli muusikaajaloo eksam. Järgmisteks eksamiteks valmistumisel on plaan õppimine lõpetada hiljemalt eelmisel õhtul nii umbes kell kaheksa. Lihtsalt närvi karastamiseks. Tundub ju jabur enne kontserti veel noote korrata või midagi taolist. Kui tuleb tõesti kaks lugu esitada, siis on sellest ehk abi (ja millist sel juhul?), aga kui järjest tuleb laulda 15 või koguni 45 minutit, siis pole sel absoluutselt mingisugust eesmärki. Ehk siis nõidumine jätta!
Mulle meeldib, et olen oma viimase õhtu siin korteris üksi. Pakin rahulikult oma asju ja mõnulen niisama. Arstirohtusid kokku korjates hakkas küll piinlik: nii noor ja selline ladu kodus. Lõviosa võtsid selles õnneks Fervex, Actifed (mis polegi lauljatele kuigi hea) ja valuvaigistid.
Homsest elan koos kahe hispaanlannaga. Seal on minu päralt suur tuba ja selle kõrval väike kambrike voodiga, täitsa vahva! Sellest siis edaspidi.

09 jaanuar 2007

Hädavarese söögilaud

Mul on tunne nagu mingil suuremat sorti kohmakal põrnikal, kes on selili keeratud ja nüüd meeleheitlikult jalgadega siputades end ümber üritab keerata. Vähe sellest, et ma ikka ja jälle oma vanade murede juurde tagasi pöördun, on siin uued ootamas.

Kas on normaalne, et oma kõrges eas ei suuda ma ikka veel end ise ülal pidada? Antud situatsioonis ilmselt jah. Ja arvestades seda, kui pinnapealselt ja planeerimatult ma oma elu siiani elanud olen, on see asjade loogiline kulg. Jääb üle vaid rõõmustada selle üle, et mul õnne on olnud.

Siit edasi. Siin pean ma oma elu ise planeerima (oh seda üllatust!), keegi ei näita isegi ligikaudset suunda, kust alustada. Ega ma ju seda ka ei taha, et keegi mulle kõik sammud viimseni ette dikteeriks. Nii palju olen ma ju suutnud, et tuba on olemas, üür õigel ajal makstud ja toit vajadusel laual.

Kas ma tean, mida ma tahan? Laulda, seda küll. Mida, millised on mu võimalused? Keegi (ma ise ehk?) on mu fantaasiale aia ümber ehitanud. On tunne, justkui oleks see väike lapike siin minu mängumaa ja seal teisel pool on ruumi ainult "vägevatele". Kuulge, isegi lambad saavad üle aia!

""Mitte suur" hääl, ise ka väike, vähe väljendust," on see, mis praegu kõrvus kumiseb. Et ooperisse siis ei saa... Miks mul on nii raske leppida sellega, et tegelikult suudan ma seda kõike? Ma võiks mängida kõiki neid väikseid sädistajaid: intrigante, toatüdrukuid ja armukesi! See meeldiks mulle, isegi väga. Või teha soolokontserte või koostööd instrumentalistidega, laulda kooris või ansamblis, esineda suurvormides või hoopis õpetada. See eeldab muidugi repertuaarivalikut. Muidugi niipea, kui ma raamatukokku jõuan, läheb peas jälle kõik sassi :)

Peale selle teeb veel muret vike pisiasi, et ilmelt ei oska ma inimestega suhelda, mitte karvavõrdki. Kui ma suudaks korrakski oma iroonia, sarkasmi, kahtlase huumori ja keerutamise jätta ning rääkida inimestega siiralt ja südamest. Aga kõik see on mu ümber nii tihkelt kui nukkuva rööviku kest...

08 jaanuar 2007

Laulmise lihtsad tõed

Tänane pärl on jällegi Ritalt: "You have to think!"

Tagasi Haagis

Tulin Tallinnast 6.15 lennukiga. Hakkasime kodust juba pool viis isaga sõitma. Öö jäi ka vahele, sest uni lihtsalt ei tulnud.
Päris omapärane oli enne kella kuut lennujaamas ärikatega sooja pannkooki süüa ja targa näoga rüperaali vahtida.
Stockholmis jõudsin kaunis napilt lennukile, sest suutsin kuidagi ära eksida. Amsterdamis otsisin hulk aega müntidega piletiautomaati, sest Hollandi pangakaardi PIN-kood oli absoluutselt ununenud. Kui pika tuulamise peale koodipaberi kodus üles leidsin, selgus, et kõik mu oletusedki olid täiesti mööda.
Pakkisin asjad lahti, tasusin pangas oma uue kodu üüri (teenustasu on 7.50!!!) ja läksin kooli. Seal õnnistasin uue semestri võileiva ja masinakohviga sisse ning läksin harjutama.
Kõik on korras!

02 jaanuar 2007

Uni

Täna öösel nägin unes, et tegin Kadriga Intro jaoks intervjuud. Intervjueeritav oli roosas triiksärgis Saddam Hussein. Nii tähtsa inimese jutule olin saanud tänu sellele, et rääkisin ta isikliku flöödimängija ära, kes ka nüüd seal samas meie kõrval oli. Intervjuu ise nägi välja nii, et Saddam seisis oma väikses kabinetis suure kirjutuslaua taga püsti ja esitas meile küsimusi. Et mida me õpime jne.

01 jaanuar 2007

Märjad jalad

Meeleolu on täna kuidagi ebatavaliselt optimistlik ja muretu. Uus aasta tuli Pirita rannas Viimsi suunal olevate rikkurite mõõduvõtmist vaadates. Endal olid jalad märjad. Nii kaua kui jutt käib Hollandist, tundub taoline järgmise aasta perspektiiv täiesti loogiline.