HaagisMumm

27 veebruar 2007

Raalide mäss

Selgus, et plaadid, mida raamatukogu mult tagasi tahtis saada, olin ma ikkagi õigel ajal tagasi andnud ja need seisid nüüd kenasti riiulisoma õigel kohal. Tädi ütles, et nende arvutisüsteem teeb vahel selliseid trikke. Loodan, et inkasso saab ka naljast aru.
Eile üritasin netis oma Hollandi korteri üüri maksta. Kasutasin esimest korda sealse panga internetipanka. Babelfish on minu suur sõber. Muidu oleks makse ehk õnnestunud, aga süsteem ei tundnud makse saaja nime ära. Ja muidugi ei tunne, sest nime jaoks mõeldud välja võib toksida vaid 32 tähemärki, samas kui mul tulnuks sinna palju rohkem kirjutada. Ma ei oska hollandi nimesid lühendada ka. Selle peale saatsin agendile kirja ja palusin juhtnööre. See on lihtsalt jabur.

20 veebruar 2007

Study Day: Breath

Naljakalt nimetatakse siin asju, nagu me siis muul ajal ei õpikski. Selle õppepäeva raames tuli endale kuue loengu seast neli valida. Kõik need käsitlesid hingamist, mõni neist jooga, mõni aleksandertehnika, logopeedia või lavalise liikumise aspektist.
Mõnes mõttes räägiti ju asjast, mida me kõik oskame - hingan juba sünnist saati. Aga nagu selgub, on palju olukordi, kus me hingamise katkestame, näiteks kui oleme vihased, hirmul või liiga hõivatud mõne ülesande korrektse täitmisega.

Kui teame, mida ja kuidas öelda, ei mõtle me iial hingamise peale. Kui äkki tuleb aga luuletust kõva häälega ette lugeda, sekkume hngamisse. Kuumale supile või põletada saanud näpule puhume kõige eeskujulikuma tehnikaga. Täpselt nii lihtne see ongi.
Hingamist on lihtne jälgida, kui võtta tugevam kummirõngas ja seda välja hingamisel rinna ees kätega horisontaalselt venitada. Kui kummi lõdvendada, "lõdvestub" ka diafragma ja õhk pääseb jälle kopsudesse. Ühelt poolt näitab see, kui kiiresti ja hõlpsalt võib õhk kopsudesse pääseda ja teiselt poolt on tunda, kui stabiilne ja pidev peab olema tugi väljahingamisel.

Inimesed unustavad tihtipeale oma selja olemasolu ja elavad justkui oleks neil ainult esiosa. Mis juhtub, kui hingata selga ja õhk kuni jalgadeni juhtida? Mis juhtub, kui juhtida õhk jalgadesse ja samal ajal pähe lilli kasvatada? Mis juhtub, kui hingata publik endasse? Mis juhtub, kui kanda oma keha täpselt jalgadel ja kõndida keskendudes ühele punktile seljas? Mulle pole taolised võimalused pähegi tulnud. Nii palju kui ma selle tunni ajaga selgeks sain, teevad kõik need trikid meid paremateks lauljateks, paremateks esinejateks.

Igal hetkel tasub tähele panna, kas ma ikka hingan veel, kas ma tunnen, et mu jalad toetuvad maha, ja kas ma tajun ruumi enda ümber.

19 veebruar 2007

Kas x võib nullile läheneda?

See intro suudab mu ikka endast välja viia veel. Täna oli esimene päev sellest toredast "Kõrvade sirutamise" ettevõtmisest. Viis tudengit, üks õpetaja, üks ringijuht ja 25 umbes 10aastast last. Kogu üritus toimus Türgi linnaosa raamatukogus. Lapsed olid vist türklased. Meie ülesanne oli neile oma instrumente tutvustada ja siis koos nendega nende enda tehtud luuletuste ainetel üks lugu teha.
Mina läksin sinna teadmises, et pean end tutvustama. Rohkemat meile ei räägitud. Sellised olukorrad, teadagi, ajavad mind närvi. Mis moodi ma peaks hollandikeelse luuletuse põhjal hollandi keelt kõnelevatel jõnglastel lugu aitama teha? Õnneks pandi mind ühe õpetajaga ühte punti ja lõpuks ma ei pidanudki midagi tegema. Ühe korra pean ma nende lastega veel kohtuma. Lapsed olid ise ägedad muidugi, kõik ajas neid elevile ja nad tahtsid kõike kaasa teha, aga minu enda kasutegur võrdub hetkel x-ga.

18 veebruar 2007

Ami ja soolaleib

Reede õhtul oli mul üle tüki aja jälle Ami tund. Nüüd on kere valus. Ega mu lihased vist liikumist väga ei armasta... Eile oli tund Ami ja Ritaga. Ma lihtsalt vaidlen seal kogu tunni peamiselt. Nokk kinni, saba lahti. Iseenesest olen ma kõigega nõus, mis nad tahavad, aga ma ei suuda viite asja korraga realiseerida. Õnneks olen ma vähemalt mõningaid edusamme teinud: nüüd suudan laulu tekste juba toel rääkida. Laulmise ajal lülitan toe aga igaks juhuks ikka välja.
Reede õhtuks kutsusin aga sõbrad külla. Kokku oli meid seitseteist ja kõik mahtusid mu tuppa ära! Mõned tüdrukud tulid varem ja aitasid süüa teha. Juba see iseenesest oli äge. Bettil oli laupäeval sünnipäev ja kell 12 laulsime talle sünnipäevalaulu. Kaks korda isegi, sest esimeseks korraks polnud kook veel valmis.
Mõned neist jäid päris kauaks lobisema ja magama sain lõpuks kell neli.

15 veebruar 2007

Minu meelest on Haagis kevade lõhn. Tihased tiksuvad ka juba.

14 veebruar 2007

Kui sul midagi muud teha pole, siis hinga sisse ja välja

Pärast kontserti on ikka puhta lebo tunne. Õnneks oli mul täna Phyllisega tund ja ta kolkis mind veidi.
Laulsin Wolfi laule. Ma olen nendega juba mitu nädalat maadelnud ja enda jaoks pole tulemus veel küllalt hea. Ausalt öeldes, hakkab juba tüdimus peale tulema. Kuidas on võimalik, et ma ei saa kahte lehekülge selle ajaga selgeks? Phyllis ütles selle peale, et Wolfi tulebki kaua seedida.
Peamine raskus on minu jaoks keeles. Wolf on lood kirjutanud ka nii, et kohe vägisi kisub raiuma. Aga kahjuks lööb see kirves ikka ainult vokaali jalgade pihta. Kuna tegu on idee poolest Itaalia laulutsükliga, siis suurem aosa tunnist deklameerisin Phyllisele saksa keelt tugeva itaalia aktsendiga. Aitas.
Teine häda on harmoonia. Kuigi meloodia on mul iseenesest selge, ei taju ma päris täpselt, kus mu noodid harmoonilises tekstuuris asetsevad. Mõte peab ka selles suunas väga kiiresti liikuma.

Väljanäitus

Ma arvan, et nüüd on üks neljast kõige jubedamast sündmusest koolis selja taga. Eile oli esmakursuslaste kontsert. Kõik, kõik, kõik laulsid. Igaühele oli aega 5 minutit ja oma lood pidi ise sisse juhatama.
Mul pole tükk aega sellist närvi sees olnud. Selle eest avastasin, et jooga vahelduva hingamise harjutus pühib paanika mõnekümne sekundiga. Laulsin ikka seda sama Morgana aariat ja täitsa hästi läks. Inimesed tulid pärast rääkima ja äge oli. Aga ma pean ikka õppima tänama. Imelik on.
Minu meelest pole suurem osa esimese kursuse lauljaid oma oskuste poolest esimesel kursusel. Paljud meist on juba varem kuskil õppinud.
Saangi nüüd Wolfile keskenduda...

12 veebruar 2007

Oi-oi-oi

Sain täna ühest Eesti raamatukogust teate, et mul on paar asja tagastamata ja seletasid midagi inkassofirmast. Ma olen ikka udupea küll, aga enda meelest viisin kõik asjad viimasel korral tagasi. Kõige hullem on see, et mul pole aimugi, kust neid asju siis otsida.

10 veebruar 2007


Tegin arvutiga seinast pilti. Need ongi need postkaardid, mis mulle siin detsembris saadeti! Puuduvad kuus kaarti peaks varsti pakiga saabuma.
Tervitused kaardiväele ;)

Ratas

Ma olen nüüd hüljatud ratta omanik. Kui tudengid koolist lahkuvad, jätavad paljud neist oma ratta kooli rattahoidlasse. Juani meelest oli üks seal juba augustist saati vedelenud. Nii ma siis vedasin selle rongijaama alla rattaparandusse, kus nad 36 euro eest esirattal sise- ja väliskummi ära vahetasid ning kõik ebavajalikud vidinad (katkine käsipidur ja dünamo) küljest võtsid.
Kesklinnast koju sõites oli äge tunne. Ma ei peagi enam tüütuid tramme ootama ja saan vabalt kella neljani öösel külas olla :)
Nüüd pean rattaluku, kaks lampi ja kella hankima ning ratta enda tolmust puhtaks pühkima!

09 veebruar 2007

Buxtehude

Kuulasin Buxtehude kantaatide kontserti. Esinesid kooli vanamuusika osakonna üliõpilased. Neid juhendas Michael Chance. Teda ennast laval polnud, muusikud pidid ise lugude koos hoidmisega toime tulema. See annab muusikutele hoopis uue hingamise ja aktiivsuse.
Lauljad moodustasid kokku ilusa koori ja soliste oli hea kuulata.
Instrumentalistid olid pidevalt kuidagi häälest ära. Ma ei saa aru, mis sunnib inimesi neid puhkpillide eelkäijaid mängima, kui neist iial korralikku tooni välja ei saa ja siis see vaevaliselt kostuv torin kuidagi teistega kokku ei lähe.
Ja kõige selle tõttu jõudsin koju alles südaöösel. No on see normaalne või?

06 veebruar 2007

Lumi tuli maha

Nüüd ma usun küll, et "Üks roosike on tõusnud" on aus jõululaul. Ühes aias õitses jälle roos ja taevast langes laia lund. Just, siin Hollandis!
Laulutunnis oli mul täna täielik blond hetk. "Wer rief dich denn? Wer hat dich herbestellt?
Wer hieß dich kommen, wenn es dir zur Last?" Selle Hugo Wolfi laulu tekst on umbes aastast 1840. Ma ei osanud kahtlustadagi, et sel ajal ei saanud veel ükski armuke su mehele helistada!

Eile olin muuhulgas asjalik: registreerisin end lõpuks kohalikus linnaosavalitsuses ja külastasin Eesti saatkonda. Kuna ma nii etteteatamata läksin, võeti mind köögis vastu. Mõnus oli seal igatahes.

02 veebruar 2007

Amps

Blogger on mu postituse juba kaks korda ära söönud. Ma ei suuda enam uuesti kirjutada.
Vahepeal toimus
* ulme solfieksam, ehk siis eksam õppimata materjalile;
* džässiosakonna lauluõhtu;
* Marien'i lauluõhtu;
* Betty ja Matevš'e lõunakontsert.