HaagisMumm

29 märts 2007

Jajaa

Teisipeäval nägin kirjut liblikat ja kolmapäeva hommikul mesimummi linnavahel sumistamas. Nii et sel suvel olen tegus ja toimekas. Täitsin just oma kalendrit augusti, septembri ja oktoobri kohal. Kui see kõik ellu ka õnnestub viia, mis seal nüüd kirjas on, oleks küll väga vinge.
Mõned ööd ohjeldamatut raamatu neelamist ja tagajärjed ei lase end kaua oodata - ma ei jaksa enam laulda. Täna terve päeva kopitasin koolis. Üritasin klassis oma kolmetunnise pausi ajal magada, aga see ei tulnud väsimusest hoolimata välja. Väsimus ei suutnud lauda pehmeks rääkida ja kõik need muud asjad...
Tõttöelda oli kool täna uimerdisi täis, isegi klassi sai kohe.
Nüüd olen juba kella seitsmest voodis ja kujutan ette, et kohe-kohe hakkan Bachi aariat analüüsima. Ma ei suuda enam C-duuri G-duurist eristada. Midagi on kuskil sõlmes. Täna tunnis Brahmsi analüüsides jooksis juhe ikka täitsa kokku. Brahms va külma närviga mees võib taktide kaupa kahe helistiku piiril kõlkuda ja mitte vihjatagi, kuhu ta siis lõpuks edasi soovib liikuda, enne kui ta äkitsi juba kuskil mujal on.

26 märts 2007

Üks mu kursavend puudus nädal aega koolist, et Potteri raamatud läbi lugeda. Siis ajas see mind naerma, aga nüüd olen ise enda kohta päris tõsises hädas.
Robert Jordani "Maailma silm" on üks sellistest raamatutest, mida ei saa kuidagi käest panna. Ja ma pole mingi eriline ulme fänn. Eile lugesin kella kolmeni öösel. Täitsa õnn, et täna alles pärastlõunaks kooli pidin minema. Ega nüüd enne rahu ei saa, kui need 700 lk läbi on loetud.
Kuidagi kirjanduslikuks kisub elu viimasel ajal. Vastukaaluks vaatasin Bellini oopereid "Norma" ja "Somnambuul" ja kuulasin Poulenc'i teoseid ("La voix humaine" ja "La Dame de Monte-Carlo") sopranile ja orkestrile. Cocteau tekst oli. See ütleb ise juba paljugi. Naine (Felicity Lott) laulis 45 minutit üksi (ja lakkamata) telefonitorusse, ise hulluse ja selguse piiril kõlkudes.
Ikkagi tundub, et loheajastu jätkub.

25 märts 2007

Mul polegi nädalavahetuse tunnet. Läksin kella kümneks kooli ja kuulasin natuke Jill Feldmani grupitundi. Nad räkisid 17.-18. sajandi Prantsuse muusikast ja selle hääldusreeglitest. Vanamuusikutel on ikka päris keeruline elu. Kõik on ähmane, vähe on kindlalt teada. Nii palju on teada, et lieson oli sel ajal kohustuslik (välja arvatud sõna "et" järel), r-i põristati ja et silbid jagati pikkuse järgi kolmeks: lühikesed, pikad ja midagi vahepealset.
Pärast seda harjutasin 2,5 tundi. Proovisin kohe mõnda Jilli ideed. Õhupalli nipp tundub päris asjalik. Idee ise ei ole mulle võõras - kujutada end suure ja elastse õhupallina -, ent teostuses tundsin erinevust küll. Väga lihtne on end lõdvaks lasta ja loota, et "keegi teine" teeb mu eest töö ära. Aga ei tee, teps mitte.
Üldse olen ma praegu emotsinaalses lohus. Ja teade, et teisipäeval jääb mul jälle (st teist korda aasta jooksul) tund ära, ei tee mu tuju kuidagi paremaks. Ma ei saa tundi tagasi ka :(

21 märts 2007

Suvasoolikas

Mul võiks paljudest asjadest ikka väga palju rohkem ükskõik olla. Mul on juba villand sellest, et solfi õps mind Bachi retsitatiividega närvi ajab. Üks Bach ees või taga. Üldse on vähe tõenäoline, et ma seda kunagi nii äkitsi (elu või surma peale) noodist peaks lugema.
Või miks ma põen foneetika pärast, kui õpetajal endal pole ka selget arusaamist asjast. Vähe narr tunne oli, kui õpetaja seletas, et "v" on ühtlasi nii labiaal kui ka dentaal ja nii kõigi ülejäänud kirjeldatavate konsonantide kohta. Kui ma juba igasugu lihaseid, luid ja kõõluseid pean ladinakeelsete nimedega teadma, vahest võiks siis ka häälikutele korrektsed (ja minu meelest süsteemsemad) nimed anda.
Ja rattaga sõites on seljal alati külm. Kuuekümneselt kirun ma Hollandit (ja ennast) vist küll ookeani põhja.

19 märts 2007

Nokk kinni, saba lahti

Täna oli jälle selline laulutund, kus sai väga selgeks, et mitte midagi pole veel selge. Ma tahtsin veel ühe tunni Mussorgski peale kulutada ja siis hakkaski kogu trall pihta. Ma ei saanudki ühtegi takti katkestamiseta lauldud. Kuna lugu on mu jaoks suhteliselt madal, siis kord ei olnud rinnaregister küllaldaselt avatud. Kui alumise noodi korda sain, jäin ülemises murdekohas jälle jänni.
Üldiselt pean iga päev oma kõige madalamad ja kõige kõrgemad noodid läbi käima. Ainult et tunnis on need noodid miski pärast teised, kui need, mida ma kodus laulda suudan.
Kuna tervis on mul jälle sant (larüngiit, lauljate vari, luusib siin ringi), tulin koju puhkama. Nüüd olengi kogu õhtu logelenud. Olgu, selle vahepeal olen natuke koristanud, süüa teinud, rütme toksinud ja prantsuse keele õppimiseks valmistunud. See viimane kujutab endast värvilise paberi lipikuteks lõikumist. Mul on ikka veel komme nii õppida. Vahel on äge üks vana kuhi kätte võtta ja vaadata, palju siis lõpuks meelde on jäänud.
Ilm on siin suisa imelik. Täna käisin lausa trammiga koolis, sest väljas oli väga tugev ja külm tuul, mis mu silmapilk lörtsiga täis mäkerdas.

17 märts 2007

Greek (1986-1988)- Opera in 2 acts - van Mark-Anthony Turnage

Tulin just ooperist. Üle tüki aja nautisin absoluutselt kõike, mis laval tehti. Neli noort lauljat mängisid maha Oidipuse loo kaasajastatud versiooni. Need noored pole mitte ainult suurepärased lauljad, vaid ka väga veenvad näitlejad. Peategelasel tuli päris palju rääkida; tema oli ka ainus, kel oli vaid üks roll. Teised vahetasid igas stseenis rolle (kui kogu lugu ülde stseenideks saab jagada). See tingis napi (ent kujundliku) kostüümilahenduse. Valgele "kombinesoonile" visati põll, pintsak, tiivad vms peale ja oligi valmis.
Lisaks neile oli laval veel neli vaikivat meest, kes olid nii lavapoiste kui ka massi eest. Kõik esinejad olid etenduse algusest selle lõpuni (see teeb poolteist tundi) pidevalt laval.
Kõik, kõik, kõik oli selles etenduses 150% veenev.

13 märts 2007

Ristiisa

Uskumatu, et filmiklassikata ei pääse ka laulutunnis. Täna pidin Ritale "Ristiisa" mafioososid mängima. Ma pole kindel, kas ma olen seda filmi näinud. Igatahes jäi ta rahule.
Ma pressin ja punnitan ikka mis kole lauldes. Miks ma ei võiks igavesti seina ääres kükitades laulda? Nii lihtne. Iga käiguga istud olematule pingile ja siis sead end jälle minekule ja siis otsast pihta. Ja kõhus pole mingeid krampe.
Nii, see on vist siis järgmise nädala harjutuskava.
Tänaseks õppisin Faure "Claire de Lune". Nüüd hakkab juba selline tunne tekkima, et ma suudaks üheks tunniks isegi kaks laulu õppida. Aasta algust meenutades polegi midagi muud öelda, et kui harjutamine aitab.
Ja mu laulutund oleks jätkunud, kui ma poleks pidanud teise tundi minema. Kui kahju.

11 märts 2007

Täna saabus Haagi kevad. Päike paistis ja oli üle ootuste soe. Rattaga sõites hakkas päris palav, aga ma ei riski ikka veel salli ja mütsi ära võtta. Kirsipuud on üleni õites ja krookused hakkavad närtsima.
Koolis on täna kontsert. Õpilased laulsid-mängisid Carissimi ja Marini muusikat. Marinilt oli kavas kaks instrumentaalteost (keelpillidele, plokkflöötidele, orelile ja theorbile), Carissimilt kaks oratooriumi. Need viimased olid lühikesed selge sisu ja muusikaga teosed. Kokku oli laval kuus lauljat, kes esitasid vastavalt vajadusele nii solisti kui ka koori osi.
Minust 4 aastat noorem tüdruk laulis nagu kulda... hirm tuleb peale. Mitte et minu elu tema omast kuidagi sõltuks, aga ikkagi... Kus ma siis olen?
Ma ei tea, kas professionaalidel on ka nii, aga õpilaste on küll igapäevaelus ja laval üsna sarnased. Ülbed jäävad üleolevateks, kinnised kinnisteks ja kõvad töötegijad teevad tõsist tööd (ehk siis sarnanevad minu silmis kõige rohkem nn. päris lauljatega).
Ja minu suureks kurvastuseks on IPASource tasuliseks tehtud :( Kust ma siis nüüd prantsuse keele transkriptsioone ja tõlkeid saan?

10 märts 2007

Pettepilt

Tänane päev on möödunud koristamise tähe all. Keerasime mu voodi ringi. Selle käigus leidsime mu voodi alt hispaaniakeelse tudengite kokaraamatu. See on nüüd voodi all omal kohal jälle tagasi - miski peab ju seda puitkarkassi ka toetama...
Pärast seda pesime mu aknaid seest poolt. Kuigi sealt koorus koletu mustus maha, pole erivenust märgata, kuna väljast on aknad ikka ehtsa poriga kaetud. Korralikud hollandlased kutsuvad endale ju paar korda aasta aknapesija.
Ja siis sai laest kooruvat vrvi maha kraabitud. Minu toa kohal on duširuum ja lagi selle koha pealt niiske. Õnneks (või kahjuks) ei tilgu. Kuidas ma seda siis nüüd majaomanikule seletan?
Peale selle õpetasin korterinaabrile kudumist.
Täitsa normaalne perenaine, võiks öelda :p

Laulmisega on täna lood kehvad. Tark on vist lugemisega piirduda.

08 märts 2007

Käbi õpetab kändu

Saksa keele tunnis vahetasime selles keeles vaid paar viisakust ja kogu ülejäänud tund kulus Hollandi sotsiaalpoliitika üle arutlemisele. Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et enne kui Eesti poliitikud hakkavad võõrtööjõudu sisse tassima, peaks nad enne nt Hollandi käest küsima, et kuidas selle asjaga siis tegelikult on.
Siin on nüüd terve hulk moslemeid, kes ei mõtlegi sinna tagasi minna, kust nad tulid (mida hollandased, va naiivitarid 30 aastat tagasi uskusid). Nad ei õpi ei kohalikku keelt ega kombeid. Mehed naistele silma ei vaata, selle asemel sülitavad hoopis maha. Kuna koolides on naisõpetajad ülekaalus, siis moslemi poisid koolis vastu ei pea ja satuvad tänavale. See omakorda tekitab olukorra, kus nad küll tahaksid nautida Lääne hüvesid, ent ei mõista, miks nad selleni ei pääse. Seda, et just meeste käitumine (või kultuur?) sellele piiri paneb, ei paista nad aduvat.
Ja et Eesti keeleseaduse kallal nii palju noritakse, tuleneb paljuski vana Euroopa natsismihirmust. Sest kedagi ei tohi ju sundida tegema midagi, mida ta ei taha... Aga täna kuulsin ma sellist (kuulu)juttu, et riigiametite teenindusbüroodes ei tohi teenindajad klientidega inglise keeles rääkida.

07 märts 2007

Rattur

Hollandi ilm ikka hellitab mind. Käisin täna kaks korda rattaga koolis, see teeb siis neli korda 30 minutit sõitu. Neist kolmel korral pladistas korralikku vihma. Tegelikult polegi nii hull vihmaga sõita. Siis läks asi näruseks, kui kindad lirtsuma hakkasid.
Et aeg kaotsi ei läheks, räägin sõidu ajal kõva häälega prantsuse keelt (kordan, mida onu lindi peal ütleb) ja koputan lenksu peale trioole ja duoole.
Ostsin täna Milan Kundera raamatu "Aeglus" inglise keelse tõlke. Mulle tundub, et mul on seda näitlemise tunnis vaja. Sääl kuuendas peatükis on üks hea monoloog. Üldse on see lummav raamat, kuigi mulle tundub, et mul jääb kõiksugustest taustateadmistest kõvasti vajaka. Noh, loen siis omal moel.

Olen Haagis tagasi. Vaheaeg kodus oli ikka kurnav. Seda ma siin rahvale kuulutangi, et oli külm, väsitav ja tore, ja et meil saab kodust lahkumata igat sorti sõgedaid riiki juhtima valida.
Eile laulsin grupitunnis kahte Wolfi lugu. Seekord pidin mängima tulivihast itaallannat ja siirast (aga tegelikult mitte päris) inimest. Täna jätkasin tunnis Mussorgskiga. Vaidlesin õpetajaga vene keele teemadel ja nüüd pean kuskilt välja uurima, kuidas ikka mõnda asja hääldatakse. Endale tundus, et tean, aga näed vaielda ei julge. Siis ei julge lavale ka minna.
Lisaks sellele palusin õpetajalt midagi lihtsamat laulda. Emotsionaalselt on kuidagi kurnatud tunne juba. Nüüd valin midagi Bellinilt. Ja siis ongi eksam käes põhimõtteliselt.

02 märts 2007

Tundub, et majaomanik polegi huvitatud sellest, et ma üüri maksaks. Mu kurblikule kirjale pole mingit vastust tulnud.

Laulmisega on lumi. Mingit harjutamise tuju pole ja olmelised küsimused ei mõju just leevendavalt. Esmaspäeval on mul kohe saabudes grupitund. Ei tea, kuidas lend mõjub.