HaagisMumm

27 juuni 2007

Kodus on hea

Kuigi peaks vaheaeg olema, on mul töötuju. Üritan end siis ikka joonel hoida ja iga päev natuke unnata. Paljundasin suure hunniku noote ja hakkangi varsti nendega tegelema. Lisaks sellele tahaks kangesti duette laulda. Eks näis, mis välja tuleb.
Ega mõtted ei saagi väga puhkusele minna, kui postkast kontsertide planeerimist täis on.
Kangesti hea on ikka laval olla. Üks kontsert juba oli, mõned veel tulemas. Praegu tundub küll, et mu arusaamad on muutunud, mu lavaline olek on natuke teine ja tahtmist on kõvasti juurde tulnud.

22 juuni 2007

Rattad on nüüd tuppa tassitud, lilled kasuperre antud ja sõpradele suvekalli tehtud. Koju!

21 juuni 2007

Kõik

Homme hommikul peaksin viimaste eksamite tulemused teada saama ja siis võibki asju pakkima hakata. Tõttöelda pole lahkumine sugugi kerge. Spordiklubi liikmelisuse peatamine osutus raskemaks kui lepingut sõlmides meile naerulsui seletati. ega siis puhkuse ajaks ei saa lepingut peatada. Nii ma siis seletangi, et lähen tööle. Mis iseenesest nii vale polegi ju. Kodus on ju ka laulda vaja. Ma ei saa lihtsalt aru, miks ma pean maksma millegi eest, mida ma ei kasuta; olgu need põhjused siis millised tahes.
Õppetoetuse kontorisse ma ka täna ei päsenud, sest kella 11st 5ni sadas väljas koledat vihma. Loomulikult algas sadu just siis kui ma sadulasse istusin ja kooli jõudes tilkusin päris korralikult. Kooli läksin ma õigupoolest saksa keele tunni pärast, aga õpetaja oli mu tunni ajale midagi muud planeerinud ja mulle teatamata jätnud.
Üldse, kokkuvõttes ei saanud ma täna millegagi hakkama, mida tahtsin.

18 juuni 2007

Viimane nädal tundub kuidagi eriliselt piinarikas. Kaks eksamit on veel jäänud. Homme on ansamblieksam, aga üks meist on haige ja proovi polegi saanud teha. Teisalt seletas keegi koolis, et meid ei saa uue õppekava tõttu läbi kukutada. Ja ülehomme on solfis jõukatsumine.
Suures koduigatsuses vaatasin ilm.ee-st kurepoegi. Nägin vana kurge ka kaks korda. Vot on linnul elu: söö, maga, nagista oma sulgede kallal, saputa tiibu, noki venda ja nii otsast peale. Pole mingit liigset sahmimist.
Ahh, koju tahan. Mis ma siin ikka kirjutan, tuleks vaataks teid hoopis!

14 juuni 2007

Nahk märg

Siin on tihti nahk märg. Vahel selle pärast, et palju on teha, vahel rattaga sõitmisest. Täna sain vihma käes läbinisti märjaks. Kuna kell neli alanud vihm polnud kella kaheksaks vähimatki taandumise märki näidanud, otsustasime paari lauljaga ikkagi kodu poole vändata. Pärast viieminutilist sõitu olid juuksed märjad, nina otsas püsiv tilk ja tuju ülemeelik. Nii tegimegi ratastega paar tiiru kontserdimaja ees platsil pulbitsevates purskkaevudes, kus veejoad kerkivad otse tänavakividest.

Enne veeuputust tegin koolis kaks eksamit. Seejärel käisin majaomaniku jutul. Paari päeva eest saime siin korteris kõik kirja, et üheski toas ei tohi üle kahe inimese elada ja kõik peavad linnavalitsuses registreeritud olema. Kui me reegleid ei täida, lõpetatakse leping. Mina läksin selle peale muidugi närvi. Mõnda aega tagasi käisid siin ju mingid linnavalitsuse ametnikud olukorda kontrollimas ja loomulikult oli mu külaline sel ajal üksi siin ja avas ukse. Seega võtsin julguse kokku ja erinevaid veenmis- ja pugemisplaane tehes läksin omaniku kontorisse. Seal selgus muidugi, et kiri oli lihtsalt formaalsus ja mingeid kaebusi neil meie suhtes pole. Ja paar päeva võivad külalised ka siin olla.

Õhtul kuulasin Rebecca arvestuslikku kontserti. Saali reageering oli igatahes väga positiivne ja soosiv. See tüdruk on lihtsalt suurepärane. Ega ma tšellomängust ju midagi ei tea, aga see, mida ja kuidas ta muusikaga tegi, oli minu meelest väga veenev ja siiras. Olla üksi vaid oma instrumendiga laval on minu meelest juba päris hirmutav. Lauljal on pea alati keegi kõrval. Teisalt võivad instrumentalistid vähemalt vanamuusika osakonnas kontserdil noodist mängida. See tähendab, et pilk on pidevalt kindlasse punkti naelutatud ja publiku piiramiseks pole aegagi. Samas ma teadsin, et vähemalt paari osa oma kavast teadis ta peast ja kui ta vaid julges end noodist lahti kiskuda ja vaid endaga olla, oli see mängus kohe kuulda.
Tegelikult tahaks ma hoopis teada, kuidas ta oma mängus selle energiataseme saavutab, millega inimesed end tunniks ajaks kuulama panna.

11 juuni 2007

Võib-olla pahad on hoopis head

Hommikul laulsin kolm tundi dirigentide sisseastumiseksamil. Koorijuhtidest ja lauljatest moodustati väike koorike, millega kandidaadid töötama pidid.
Noodid anti meile alles seal kohapeal. Need kolm lugu polnud ju teab mis rasked, aga kandidaadid pani see minu meelest ebavõrdsesse seisu. Esimene tegeles nootidega, teine ja kolmas hälestumisega ja neljas siis sisuliste ja dünaamiliste probleemidega. Kuigi jah, eks oma igapäevatöös peab dirigent nagunii need etapid ise läbima. Mida kauem me seal ruumis viibisime, seda vabamaks läks meeleolu, seda enam, et paar poissi olid lauljatele juba tuttavad. Igatahes oli huvitav kord ka kaseid teiselt poolt jälgida. Tore oli ka see, et need, kes juba eksami teinud, pandi ka koori laulma. Nii et eks esimesed neist siis teavad ise ka, millin nende postisioon umbkaudu oli. Kuigi ega neid dirigente ei või iial teada, minu meelest küllalt tugev kandidaat ei saanud sisse.

Õhtul oli viimane, kooliaastat sulgev grupitund teemal "Blood and horror". Ma laulsin "Kurjuse laulu", panin sarved pähe, saba taha ja ajasin juuksed sassi.
Rita pakkus jõleda väljangemisega näksimist, verekarva joogipoolist ja pianist Maurice tuli lagedale teise etteastega oma tulevasest kabareeprogrammist.
Paar korda aastas võib ju vähem tõsine olla. Rita meelest hoiab see muidu akadeemilises õhkkonnas vaimu ja fantaasia virge.

09 juuni 2007

Olen inimestest väsinud. Tahaks hoopis omaette olla. Nii, et võiks hommikuti suu enne silmi avada ja rahus oma mõtteid välja ümiseda. Nii, et ei peaks valima võrreldamatute seast ja tegema vaimseid ja füüsilisi vägitükke.
Aga just nüüd pean hommikuti oma mõtted muusikast eemal hoidma, muidu lipsab mõni ehk huulte vahelt välja ja ajab naabri üles. Just nüüd käib koolis järgmise aasta valikainete üle elav arutelu. Just praegu on sõbrad eksamistressist kössis ja magamata.

Aga siin Hollandis on suur osa sellest, mida ma teha tahan. Küll on hea, et raudrüü võis koju jätta ja et siin saab vabamalt hingata.

07 juuni 2007

Eklektiline

Nägin Haagi äärelinnas noort rebast. Vaeseke ei saanud vist üldse aru, kus ta oli. Loodan, et ta läks siis lõpuks võssa tagasi.

Koolis sai kooriprojekt lõpule aga kõik muud asjad on veel ees. Mõtted on siin, seal ja kolmandas kohas. Kuidagi emotsioonituks kisub.

Phyllise tunnis seevastu tundsin natuke seda põlemist, millest mulle nii kaua räägitud on. Noh, see oli siis teine kord. Loodetavasti tuleb varsti kolmas ja nii. Enda arvamus tuleb selliste asjade puhul küll nurka visata ja punnitada nii kaua, kuni teised hakkavad ka aru saama, mis alltekstid su lugudel on.

02 juuni 2007

Mis meist saab?

Iganädalasel "Sirbi" ringil sattusin sellisele lõigule: "Steineri arvates domineerib meie keskastme muusikakoolides praegu liialt solistikeskne mudel versus ansamblikeskne mudel. Ent elu näitab, et solistiks kasvavad vähesed noored interpreedid, enamik tegutseb muusikapõllul edaspidi siiski orkestrandi-ansamblistina. Muuseas, hilisemas vestluses EMTA rektori Peep Lassmanniga juhtis viimane tähelepanu asjaolule, et solistikeskne kallak domineerib Venemaa muusikahariduses ning ansamblikeskne USAs, ent kummalisel kombel tulevad head ja väga head solistid mõlemalt poolt, nii Venemaalt kui Ameerikast."
Sarnaste probleemidega maadleme ka meie siin Hollandis. Lauljad käivad mööda kooli ringi nagu tulvased primadonnad. Selle kõrval unnatakse, et ei tea, kus nad tööd saavad. Aga kui kool teeb ettepaneku kammerkoor moodustada, on kõik kadunud. Ansamblilaulu tase on nukker. Ma ei julgeks oma ansambliga isegi koolikontserdil esineda. Osalt on probleem lauljate ebapiisavas tehnilises tasemes (ansambel algab juba esimesel aastal), ent suurem häda tuleb arvatavasti ikkagi mõtlemisest.
Mulle meeldib vanamuusika osakonna kontsertidel käia. Nendel lauljatel seal pole klaverisaatjat (klavessiini-, oreli- või lautomängijat nende puhul). See tähendab, et iga laulja paneb ise oma ansambli kokku. Otsib gambamängija, klavessiini, keelpillid, flöödid või mida parasjagu vaja on; korraldab proovigraafiku ja teeb nendega siis tööd. Lõpuks kontserdil tekitab see väga erilise õhustiku. Esiteks on kõik sõbralikud, nii laval kui saalis. Kõik nad teavad, kui keeruline on leida mängijaid, ruume ja harjtusaegu. Kõik nad saavad aru, et tehnilised vead on vaid hetke probleemid ja mängijat ei põrmustata selle pärast.
Klassika poole peal aga krimpsutavad lauljad iga kileda või musta noodi peale nägu. Oleks, et me suudaks siis kõik perfektsed olla.

01 juuni 2007

Eksami sain läbi. Mingeid lisanõudmisi ei esitatud.
Aga ega ma eriti ei mäleta, mida nad seal mulle rääkisid.

Rita kirjutas mulle, et ma peaksin vähemalt kolm päeva oma tulemuse üle rõõmus ja uhke olema.