HaagisMumm

31 august 2007

Läks!

Nüüd on päris kooli tunne peal. Täna torgati postkasti uus õpilaspilet, õpetajate nimekiri ja tunniplaan. Esimese hooga tundus, et sel aastal on mul reede vaba, aga hoopis tõenäolisem on see, et mu tunniplaani viimane leht on kuhugi kaotsi läinud. Ma soovisin kohe päris kindlasti näitlemise tundi, seda pole aga hetkel kuskil näha.
Plaanis endas üllatusi pole – ikka keeled, solf, harmoonia, muusikaajalugu, atonaalne solf, hulk pedagoogika aineid ja siis muidugi laulmine. Hoplaa!

29 august 2007

Möll

Belgias oli kokkuvõttes imetore. Lausa kurb oli sealt ära tulla. Mul on küll kahtlane tunne, et selle kooriga andsin oma elu kõige pikema kontserdi – 2,5 tundi koos vaheajaga. Endal olid küll mitmesugused tunded kontserdi osas, aga publikule näis meeldivat.
Lõpuks oligi meil üks sopran puudu. Seega jäingi Mahleri loos üksi. Miskipärast saan üksinda paljude asjadega paremini hakkama kui grupis. Nii on hulga kergem oma vastutust ja panust tajuda.

Maarja on ka nüüd Haagis. Nüüd sai läbi elatud see, mis eelmisel sügisel tundmata jäi. Oli mul ju kodu juba juunist olemas ja teadjamad inimesed pidevalt kõrval. Esmaspäevast saadik oleme talle tuba otsinud ja täna leidsimegi. See on küll vaid kolmeks kuuks, kuid selle aja peale leiab kindlasti midagi mõnusat. See on täielik ime. Augusti lõpp on uue kodu otsimiseks küll kõige kehvem aeg. Selle lühikese otsingu käigus koperdasime meiegi mingi friigi otsa. Ilmselt kuulub ka see protseduuri juurde...

25 august 2007

WCC II

Olen nüüd maailma noortekoori sessiooni teies pooles. Täna on kaheksa tundi proovi jälle ja homme õhtul kontsert. Tenorirühmas on kolm uut lauljat ja muudest on kolm puudu. Üks tüdruk pole kohale jõudnud ja keegi ei tea, miks. Nüüd jagame vaikselt hääli ümber juhuks, kui ta ei tulegi.
Muidu on kõik nagu ikka: lõbus. Dirigent on rahulikumaks muutunud ja on kuidagi lahedam.

22 august 2007

Tagasi Haagis

Seekordne reis oli kuidagi väga tüütu. Õnneks võtsin tädi soovitust kuulda ja tellisin eelmisel õhtul takso. Kell 9 õhtul vastati positiivselt kolmandast firmast.
Igatahes hommikul kell 5.12 oli lennujaamas meeletu saba. Lõpuks pidingi ette trügima, et oma 6.15 lennule jõuda. Ümberistumisjaamas aeti olukord ülebroneeritud lennuki jutuga taas ärevaks. Õnneks või kahjuks polnud mul flex-klassi piletit. Sellega oleks paaritunnise ootamise korral 500 euro võrra rikkamaks saanud.
Amsterdamis ootasin pea kaks tundi oma pagasit ja rong oli pilgeni inimesi täis tuubitud. Mina olin oma peatuses ainke väljuja ja loomulikult avanes uks minu vastas seinas.
Esimesed kaks päeva on kulunud koristamisele ja korraldamisele. Ohtra tuulutamisega on lõpuks ka tolmuhais toast kadunud. Külmkapp tuli ka kiiremas korras sulama panna, aga muidu on kõik samas seisus kui lahkudes.

Kummaline on tagasi olla. Kõik on nii tuttav ja kuidagi võõras. Meil on nüüd korteris uus elanik, keda ma veel näinud pole. Eli, mu korrusenaaber, on ka juba kaks päeva Haagis, aga me pole ikka kokku juhtunud.

Reedel sõidan juba Belgiasse.

19 august 2007

Homme sõidan Hollandisse tagasi. Kooli tahaks küll juba, kodust ära ei taha. Aga kõige valutum on sellele lihtsalt võimalikult vähe tähelepanu pöörata.

08 august 2007

Harjutusi iseseisvaks eluks

Belgia reis, mida ma nii kaua ootasin, tõi nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid üllatusi. Nagu ikka, läksin sinna laulma, seekord maailma kammerkoori.
Projekti alles lükatakse käima ja seda oli päris tugevalt tunda. Siiski loodan, et see saab hoo sisse, sest hea korralduse puhul pakuks see kuulajatele suurepärase muusikaelamuse.
Seekord oli koori ette toodud orkestridirigent. Koori jaoks polnud see loomulikult parim lahendus, ent ometi on dirigendiametis midagi nii põhjapanevat ja olulist, mis peaks võimaldama ka tavapärasest erineva koosseisuga hea töömeeleolu ja rahuldava tulemuse saavutada. Ent mida polnud, seda polnud. Koor kaotas dirigendi vastu austuse esimese päeva lõpuks. Ma ei saanudki aru, miks see täpselt juhtus. Ehk seetõttu, et ta otsis pidevalt orkestri kõla, mida me ei ole suutelsed tekitama, või hoopis selle pärast, et proove oli kaheksa tundi päevas ja nii kolm päeva järjest.
Kõige suurem häda oli ilmselt selles, et kuna ta käed olid täiesti tummad, pidi ta palju seletama. Rääkimine võtab aga palju aega, eriti kui sõnadki pole täpsed. Ja kõpuks tema muusikalised ideed, hakkimine ja lugematud aeglustused, võtsid kogu peenuse, mis Brahms, Schumann ja Schubert lugudesse põiminud olid.
Kui oleks tekkinud dialoog, oleks palju asju lihtsamad olnud. Need lauljad on pool elu koorides laulnud. Me oleme kõik koos laulnud, seda koori kui tervikut võib usaldada. Dirigendi õlult oleks saanud palju muresid võtta, aga selleks ei tekkinud võimalustki. Selgelt peaks kooris olema üks inimene, kes lahendaks taolisi küsimusi koori, dirigendi ja korraldajate vahel.
Teisalt peaks küsida, kas end professionaalideks pidavad lauljad võivad nii käituda. Dirigent on kkagi dirigent ja laulja töötab tema jaoks mitte vastupidi. Tundus, et vähmalt kontserdil võttis koor end kokku. Aga väärtuslik õppimise aeg, mõtete ja ideede genereerimise aeg oli kulunud müüri ehitamisele.
Heade mälestustega tulin koju aga ikka inimeste pärast. Iga kord läheksin nagu vanade sõprade juurde tagasi. See avatud, rõõmsameelne ja alatasa naerda lõkerdav kamp on minu jaoks lihtsalt midagi erilist. Kavas oli traditsiooniliselt libahunt (täiendustega!!!) ja märgimäng. Belgia mägiteedel lennujaama poole loksudes sain teistelt paar uut ideed. Üks on lausa unistuse mõõtu :)
Kusjuures sellel maailma noortekoori suvesessioonil libahunti enam ei mängitudki. Uued ajad.