HaagisMumm

29 september 2007

Mu keel ei paindu tšehhi keelt hääldama. Nende "h" tuleb küll kuskilt südame põhjast või kopsude tagant ja "kr(-)tek" ongi normaalne kahesilbiline sõna. Aga ma pean ju esimesel silbil ka laulma! Esmaspäevast hakkame Janaceki "Rikadlaga" tööle. Lastelaulude tsükkel on seatud kolmele metsole (mida ma pole), klaverile ja klarnetile. Laulude tekstid on umbes sellised, et kits on koera vanaisa, et Frantsiskus mängib vana lehma taguotsa taga torupilli ja et hamster läheb veskile.
Muidu läheb kõik ootuspäraselt. Pärast ühte nulliringi Barbraga sain järgmises tunnis kaks takti rahuldavalt lauldud. Nüüd tuleb ajus juhtmed uuesti vedada ja kõik kontaktid kinnitada. Praegu on pilt suurest kärssamisest ja sädemepildumisest ähmane.

24 september 2007

De Tijd

Hoolimata koorisisestest konfliktidest saime esinemise eest lauluosakonna juhatajalt ikkagi kiita. Ju siis saali kostis midagi muud, kui laval toimuv aimata lasi. Esimene kontert oli Rotterdamis ja teine Maastrichtis. Rotterdami laval olles oli küll ohhoo-tunne. Olen ju seal nii mõndagi väga head lauljat kuulnud.
Pool koori oli kuidagi haiglane ja mõni puudus üldse. Veel viimasel hetkel tehti häältejagamises muudatusi. Üks laulja läks mõlemal korral pärast 20 takti lavalt minema (tema oli küll terve). Nii et ei olegi nii enesestmõistetav laval 40 minutit seista.
Maastrichti minek oli omaette lugu. Kuna rongidega olid jälle keerulised lood, otsustasime autoga minna. Kristina laenas väga pisikese helelilla auto ja sinna me end kolmekesi pakkisimegi. Auto tegi küll koledat häält, aga võttis 120 ikka välja. Sellegi poolest kulus sõidule kolm tundi. See-eest oli lm imeilus, autos tapvalt palav ja seltskond lahe. Kolm asja, mis selle päeva meeldejäävaks tegid.
Maastricht on imeilus linn. Inimesed on teistsugused, majad on veidi nagu Belgias. Kesklinn oli täis kalleid butiike ja kenasid kohvikuid jõe kaldal. Sinna peab tingimata ühel kenal päeval tagasi minema!

20 september 2007

Segadus

Paar päeva tagasi saime majaomanikult kirja, et meie maja on maha müüdud ja oktoobrist tegeleb meiega uus omanik. Täna saime siis ka uuelt omanikult, kes palus 25. AUGUSTIKS saata oma kontaktandmed ja enne 25. septembrit saata arvenumbrid jms, et nad saaksid üüri jaoks otsekorralduse teha. Täna on 20. september ja nädalavahetus ukse ees, mis tähendab, et miski ei liigu. Siin tulevad liiga tihti tähtsad kirjad häbiväärselt hilja kohale.
Asja hea pool on muidugi see, et uus omanik tahab meid näha ja ka maja üle vaadata. Võib-olla nad suvatsevad siis duširuumis midagi nende seente vastu ette võtta ja mingi õhutussüsteemi paigaldada. Ilmselt laseb ka duširuumi põrand läbi, sest minu laes on kahtlase laigud. No ja igas vanas majas on mõni tilkuv kraan.
Suurem segadus on aga suvise elektrimaksmisega. Mina maksin Elile kahe kuu raha selle arvestusega, et meid on majas kolm. Siis aga ilmus välja Santiago ja kogu arvestus muutus. Eli maksis midagi Rebeccale, kes oli ainsana kogu suve siin, ja nüüd on suur segadus.

19 september 2007

Eile rääkisin üle tüki aja Eliga köögis pikalt juttu. Vanematelt lauljatelt on ikka palju õppida, eriti selle kohta, kuidas, kellele ja mida koolis rääkida võib. Inimese enda jutu järgi pannakse ta päris kähku paika. Siit mulle õppetund.
Tundub, et mul on õpetaja-õpilase suhtest ikka veel vale arusaam. Mu õpetajad justkui ootaks, et ma läheks tundi suhtumisega, et ma laulan lugu juba niigi väga hästi ja ei ootagi, et nad midagi ütleksid. Peab proovima.

16 september 2007

Olen ikka elus; harjutan ja logelen ja harjutan. Praegu on mul Bachi esimene kantaat hambus. Selle imeilusa soprani aariaga on mul mitu küsimust tekkinud. Kas sõnale "brünstig" on ka mõni muu eestikeelne vaste kui "indlev"? Minu käsutuses olev sõnastik sisaldab kuidagi kummalisi tõlkeid (minu meelest). Kantaat ise räägib selles, kuidas ingel end neitsi Maarjale ilmutas ja käimapeale saamist ette kuulutas. Ma ei saa ju taolises kontekstis indlemisest laulda. Saksa keele õpetaja tõlkis selle inglise keelde kui "most deeply felt love", ma tahaks ka eesti keeles midagi samavärset mõelda.
Vanemat muusiakt lauldes peaks juba alguses paika panema, mis koosseisuga seda laulda. Rita käskis paar vanamuusikut üles otsida. Oboe da caccia mängijaga on mul suusõnaline kokkulepe olemas, küll me kahepeale orelimängija ka leiame. See omakorda tähendab, et ma peaks tavahäälestuses klaveri peal noodi pool tooni madalamale transponeerima. Proovisin nii laulda ja tõepoolest, väga raskest loost sai hoobilt lihtsalt natuke krõbe lugu. Mina võin ju laulda kust tahes, aga klaverisaatjale, kes mind lugude interpreteerimises juhendama peaks, on ju ka nooti vaja. Ma ei usu, et ta tahaks Bachi käigu pealt transponeerida.

14 september 2007

Unisoon

Ma olen Eestis heade koorilauljatega ja asjaliku dirigendiga ära hellitatud. Mitu päeva käivad juba Andriesseni teose "De Tijd" (Aeg) proovid. Muusika on kirjutatud kaheks jagatud sümfooniaorkestrile ja naiskoorile. Lugu ise on mitmeski mõttes problemaatiline. Teksti on mõne lause jagu, ent selle välja ütlemine võtab aega 40 minutit. Silbid on lihtsalt niivõrd pikaks venitatud. Siit tulevadki karid.
Nagu selgub, on ühte nooti väga raske pikalt hoida, räkimata siis veel unisoonist. Helilooja soovil peab see enamasti olema pianos ja vibraatota. Lauljate hääled ei sulandu ja kord juba madalat nooti on võimatu õigesse kohta tagasi saada.
Lisaks sellele ütlevad koorid silpe vaheldumisi. Kuulajani peaks tekst ikkagi sõnadena jõudma. Silpide ajastamine on aga väga keeruline, rääkimata veel kahe koori omavahelisest sulandamisest. Tihtipeale tuleb üle anda ühte ja sama helikõrgust.
Kuigi kooripartiid on võrdsed, on esimesse koori paigutatud kerged sopranid ja teise koori suurema häälega sopranid ja aldid. Kokku on nagu ehitusplats: kraana ja buldooser. Parema partiide jagamisega ja lauljate läbimõeldud asetusega oleks võinud juba palju asju lihtsamaks teha.

11 september 2007

Barbaarne

Pärast teist Barbara tundi ei teadnud ma, kas nutta või naerda. Ühelt poolt on ju kena, et ma saan vahel isegi aru, kui midagi valesti teen ja suudan neid asju mõnikord isegi muuta. Jaksu jätkub isegi fraasi kaheks esimeseks taktiks, mis on ju parem kui üldse mitte midagi. Teiselt poolt ei oska ma Barbara standardite järgi ikkagi üldse laulda.
No ja rõõmsa külje pealt vaadates on mul vähemalt kolm aastat aega temaga oma oskusi parandada. Tema juba alla ei anna! Siis ei tohi mina ka loobuda.

10 september 2007

Ooperiudu

Täna õhtul oli lauluosakonnal väike kogunemine. Alguses tegi Floris (näitejuhi haridusega teise kursuse laulutudeng) pisikese etenduse ja pärast limpsiti veini.
Florise idee oli üldiselt selles, et ooper kui kunstivorm vajab uuendamist. Ta oli kaheksa lauljaga töötanud Händeli "Giulio Cesare" kallal. Kogu laval toimuv oli vist vaatepunktide teooria näitlikustamine. Pealtvaatajale jäi paljugi arusaamatuks, lavalolijail endil oli ilmselt paljugi meeles pidada. Sellise lähenemise otsene tulem oli Cleopatra aaria "Piangero..." lavastamine unenäoks, kus ta oma venda selle sigaduste eest pead pidi veeämbrisse surub.

08 september 2007

Barbara

Sellest aastast on mul kaks lauluõpetajat. Kool annab õpilastele võimaluse kas õpetajat vahetada või tunde mitme õpetaja vahel jagada. Nende ametlik seisukoht on küll see, et õpilased ei peaks õpetajaid jagama, ent paljud teevad seda siiski. Nüüd ka mina.
Olen nüüd ühes Barbara tunnis käinud ja oma valikuga 150% rahul. Ta pani kohe paika, mis hädad mul on. Tundsin need ta sõnade peale isegi ära. Laulsin ühte aariat Händeli "Judas Maccabeus'est". Formaalselt jõudsime loo läbi laulda, aga edasi läks see lugu väga vähe. Esimest takti kordasin ikka kõva kümme korda. Nende hulgas oli vähem ja rohkem õigeid variante.
Intuitsioonist üksi ei piisa. Ma usun, et nüüd leian ka kindlad ja hästi toimivad tööriistad oma aimduste elluviimiseks.

03 september 2007

Failure

Kooli avaaktus on mu jaoks alati nooremate õpilaste teema tundunud. Kuna eelmise aasta avakontserdist olid meeldivad mälestused, võtsin täna ikkagi saalis koha sisse.
Juba eelmise aasta intro ainest jäi mulle mulje, et kooli uus suund on improviseerimist igati soodustada ning seda vaata et peale sundida. Nii oligi selle aktuse teema improvisatsioon. Avalugu oli ju päris põnev. Pala "Failure" oli kirjutatud kontrabassimängijale, kes pidi mängimise ajal ka teksti lugema. Loo eeldus oli, et ühel hetkel peaks muusik kuskil ikka vea tegema, noote vahele jätma või muul moel puterdama. Või kui ta seda ei tee, oleks ta loo sügavama sisu kontekstis ikka läbi kukkunud.
Teise loo oli kirjutanud keegi kooli kompositsioonitudeng. Pala oli viiele löökpillimängijale, kes imiteerisid koolipingis istumist ja siis kas pliiatsite või muude kirjutusvahenditega erinevaid helisid ja rütmimustreid lõid. Mngijad istusid seljaga saali poole ja nende nägu näidati ekraanile. Mind on alati imestama pannud, kui sünkroonselt löökpillimängijad end liigutada suudavad. Väga äge!
Kolmas etteaste oli tšello- ja oboeõppejõult. Nende idee oli "teaduslikult uurida" improvisatsiooni ja suhtlemist õpetamises. Siin käis korraks peast läbi, et nüüd on vist ka klassikalistel muusikutel aeg kunstnike rada minna, kelle tööde ümber on palju laiem teoreetiline ja filosoofiline abstraktsioonide sõrestik kui muusikutel seda kunagi vaja on läinud. No igatahes tuututasid ja kõhistasid nad natuke aega laval, sekka midagi "artistry'st" seletades. Sellisel tegevusel võib olla oma koht muusikateraapias või mingil loovuse arendamise kursusel ja võib-olla ka päris instrumendi õppimise alguses, aga (akadeemilise) muusikahariduse andmisel tuleks see keldrikorrusele heliteoreetikutega ühte tiiba lükata.
Aktuse pärl ja kokkuvõte oli 15minutiline improvisatsioon. Lavale toodi klaver, elektrikitarr, basskitarr, kontrafagott vms hiigeltoru, harf, põikflööt, klarnet, plokkflööt, suur trummikomplekt, saksofon, gaasiballoon ja süntesaator. Nende ette astus dirigent, kes siis näitas, kes ja mil moel mängima peaks. Minu meelest pole selliseks laamendamiseks muusikakoolis käia vaja. Suurema osa ajast hoidsin kõrvu kinni, sest isegi see flökkflööt suutis selliseid kriiskeid kuuldavale tuua, et mu kõrvadel hakkas lihtsalt valus.
Minu jaoks oli see aktus paras krahh, ent ehk oli see taotluslik. Siiski veendusin veel kord selles, et mina tahan teha ilusat, meloodilist ja voolavat muusikat. Ja teiseks, minu maitse-eelistused kõrvale jättes olid Varese müraavastused siiski geniaalsed.