HaagisMumm

30 oktoober 2007

Lihtsamast lihtsam jutt

Tahaks ainult harjutada ja laulda ja lugeda. Aga...
Itaalia keele tund pani täna jälle õlgu kehitama. Põmmpeadega on keeruline ühes tunnis koos olla. Veel keerulisem on, kui need tüübid kodus raamatu poole isegi ei piilu ja siis tulevad juba teist AASTAT samade küsimustega tundi. Selle aja peale peaks tegelikult ka juba ainult loengus passides pähe kuluma, et "essere" tähendab olema ja "avere" tähendab omama. Ja samuti võiks leppida sellega, et itaalia keeles on verbi pööretel erisugused lõpud ning et need sunnikud muutuvad erinevates aegades ja kõneviisides.
Tegelikult paneb mind nördima see, et üks inimene ei pea seda ainet endale vajalikuks ja oma dominantse ja bravuurse käitumisega ei lase ka mitte kellelgi teisel õppida. Ülikooli õppejõud pole harjunud tunnis korda looma, mille eest ei saa neid küll kuidagi hukka mõista. Olukord on siiski nukker.

29 oktoober 2007

Ratta saaga

Kuna luku saagimine ei õnnestunud, nuiasin täna koolist suuuuured tangid. Onu ei tahtnud neid mulle alguses küll kuidagi kaasa anda. Vaidluse käigus sai mulle muidugi selgeks, miks rongijaama rattaparkla 24 tundi ööpäevas pilgeni täis on. Lukustatud ratta endaga kaasas tassimine äratab kaaslinlaste tähelepanu ja need võivad sulle politsei kutsuda, rattaeskordi teenust keegi ei paku, lukutangide omamine ja kasutamine on keelatud ja rauasaega tegutsedes läheb lihtsalt nii kaua aega, et varem või hiljem jääd kellelegi vahele.
Lõpuks sain tangid ikka kätte. Onu pakkis need kolme suure prügikoti sisse, et kuju varjata. Võtsin Alexi julgestuseks kaasa ja koos jalutasimegi tema juurde. Ta maja ees põõsastes toimetasimegi asja ära. Kahe käega ei jaksanud ma neid tange muidugi kokku vajutada. Panin siis ühe varre vastu maad ja surusin teisele keharaskusega peale. Töötas. Pakkisime kolaka jälle kottidesse ja viisin selle rattakotis kooli tagasi.
Niisiis olen ametlikult oma ratta varas.

28 oktoober 2007

Ühtäkki on mul palju põnevat laulda. Esmalt laulsin Andriesseni loo "De Tijd" naiskooris, siis Janaceki "Rikadla" ansamblis, nüüd on veel üks ansambli jupp ühes Janaceki teoses koos Schoenberg ansambliga, siis detsembris laulan ühte Bachi kantaati ja veebruaris on juba Peri "Euridice" etendused. Kui ma nüüd end kokku võtan ja asja ajama hakkan, tahaks suvel ka kodukandis laulda.
Selle asemel, et end hästi tunda, on mul kupli all paras surve. On tunne, et ma ei tee piisavalt tööd ega planeeri küllalt hästi ja põhjalikult. Mõnes punktis vastab see tõele. Aga olgu see mulle õpetuseks.
Just praegu on õige aeg kalender lahti lüüa ja vähemalt nädalase täpsusega tegevuskava paika panna. Peri puhul on väga palju teha. Itaaliakeelne tekst tuleb analüüsida nii lingvistilisest kui ka värsiteoreetilisest vaatepunktist. See viimane on mu jaoks täielik üllatus. Seejärel võiks faksiimiletrükiga sinasõbraks saada ja harmooniline analüüs visandada. Teksti tõlkimise ja õige hääldamisega tuleb ka hulk tööd teha. Õnneks on meil projektis üks itaallanna, kes lubas sellega aidata.
Visandasin paberile novembrikuu repertuaari kava. Ma käiks parema meelega mööda nööri ja ei mõtleks ise üldse mitte midagi. Ma ei tea, kas on normaalne või üleüldse mõistlik laulda ühe kuu jooksul Bachi, Händelit, Glucki, Haydnit, Mendelssohni ja kui veab siis ka Monteclairi. Ja samamoodi ei tea ma, kas on normaalne igasse tundi uue looga ilmuda või võiks nüüd teisel aastal juba veidi detailidesse laskuda.
Ma näen iga asja juures kohe vähemalt kolme probleemi. Näiteks Haydn tundub ületamatult raske, Bach on jälle väga pikk ja Monteclairi jaoks peaks kuskilt mingi vanamuusiku leidma, ma ei tea veel isegi, millise. Minu meelest lõhnab see kohvi järele õpetaja elutoas...

27 oktoober 2007

Rattatu

Kolmapäeva õhtul läks mu rattatuku võti katki. Ikka nii pidi, et ratas jäi lukku. Nii olin sunnitud ratta üheks ööks teisele poole Haagse Bosi jätma. Järgmisel õhtul ostsin rauasae ja läksin lukku lahti saagima. Lukk jäi peale muidugi. Ma poleks arvanudki, et luku saagimine nii raske töö on. Teiseks ei pidanud mu närv pimedas tagahoovis kükitamisele vastu.
Näritud lukuga ratast ei söandanud ma aga enam tänavale jätta. Kutsusin Alexi (ehk Alexandra) appi ja koos tassisime ratta tema juurde.
Järgmisel päeval läksin kooli tange küsima. Ma lootsin nendega siva ära käia, aga kui ma neid nägin, siis mõtlesin ümber. Need on ju pea meeter pikad... Aga esmaspäeva varahommikul võtan selle retke vist ikka ette. Trammiga on maru tüütu sõita.

26 oktoober 2007

Rikadla III

"Rikadla" kontserdid on nüüd läbi. Kaks neist olid lõunakontserdid, üks Leidenis ja teine Enchedes ja üks korralik õhtune kontsert Lisses. Esimesel kontserdil oli kõigil natuke närv sees ja tempod läksid kiiremaks. Lauljatel polnud sellest midagi, aga vaene klarnetimängija pidi kõik välja panema, mis tal varuks oli. Teine kontsert Lisses tuli kõige paremini välja. Olime paljudes asjades ühel meelel ja kõigil olid tundlad väljas. Kolmas kontsert oli mu jaoks pettumus. Kuigi mu kõri kallale tuli veel viimasel hetkel mingi tõbi, oli hääl siiski laulukõlbulik. Selles mõttes olen endaga rahul. Aga vokaalansambel kui selline lagunes laiali. Väga kurb on, kui kõik ei pinguta võrdselt.

22 oktoober 2007


Käisin nädalavahetusel Eestis sõbra pulmas. Reedel tulin ja pühapäeva õhtuks olin jälle Haagis tagasi.

Kuna pulmad peeti mu kodukandis, siis olin ühe öö maal vanemate juures. Väga mõnus oli. Linnud möllasid linnumajas, pasknäär käis õuna nokkimas ja kass seletas endise jultumusega.

Seekordne lend läheb ajalukku sellega, et tahtsin Amsterdami passikontrollist konsi õpilaspiletiga läbi saada.

Euridice

Itaalia helilooja Jacopo Peri nimi oli mulle varem kuskilt meelde jäänud. Ilmselt oli see muusikaajaloo õpik, kus räägiti ooperi sünnist. Ma ei osanud kunagi unistadagi, et ma võiks seda oooperit kunagi näha või kuulda, rääkimata selle esitamisest.
Poolteist nädalat tagasi mainis Rita tunnis korraks, et ma võiks Peri "Euridice" jaoks dirigendile ette laulda. Katseteni oli siis aega vaid nädal. Esimese hooga arvasin, et see oleks lollus. Ent kui Rita ütles, et võiksin lihtsalt ansamblisse kandideerida, tundus mõte juba huvitavam.
Ettelaulmine ise oli kummaline kogemus. Sopranikandidaadid kutsuti kõik ühte ruumi ja siis hakati meid üle kuulama. Kuna ma olin ainult ühe väikse lõigu ette valmistanud, siis palus dirigent mul veel kolm lõiku noodist laulda. Mu süda tagus sees nagu meeletu ja rütmidega panin vist kohati puusse, aga muidu sain noodid puhtalt ja õigesti lauldud. Üldiselt tundus, et dirigent oli minuga rahul.
Kolmapäeval sain teada, et Euridice ja Veenuse roll tuleb jagada minu ja ühe kõrge kontratenori vahel. Ooperi esietendusel mängisidki ju ainult mehed. Neljapäeval hakkasid juba proovid. Materjali ettevalmistamiseks jäi aega vaid üks õhtu. Reede õhtuks sai siis selgeks, et mina olen Euridice.
Ma olen lihtsalt hullu moodi rõõmus, et saan lõpuks ometi vanamuusikaosakonna projektis kaasa teha. Mul on teistelt osalejatelt väga palju õppida. Ja et üks õige vanamuusik ei laula ju mitte kaasaegsest noodist, vaid ikka käsikirjast, siis tuleb mul ka seda paremini lugema õppida.

13 oktoober 2007

Siin ei torma

10 oktoober 2007

The Fairy Queen

Nagu Michael Chance ütles, sünnivad kõige paremad, vaimukamad ja kõige rohkem energiat kandvad etendused siis, kui ükski õpetaja tööprotsesi vahele ei sega. Nii peabki olema
Üks orkestridirigent juhatas oma lõpeksamiks Purcelli teatrimuusikat, mis on koondatud ühtse pealkirja alla "The Fairy Queen". Tegu polnud ooperiga tänapäevases mõistes. Tol hallil ajal käisid inimesed teatris lepingud sõlmimas, teiste riietust kritiseerimas ja flirtimas ja nii iga päev. See tähendas omakorda, et laval toimuv oli pelgalt taustamuusika, mida esitatigi rahulikult 10 õhtut järjest uuesti. Sellel puudus igasugune siduv sündmustik, kui samad tegelaskujud (haldjad, nümfid ja nende kuinganna) välja arvata.
Etendus kestis kolm tundi ja mul polnud kordagi igav. Tõttöelda oli see mulle endalegi üllatuseks. Väga suur roll oli siin lavastajal, kes oli suvalised tekstilõigud õpetlikuks looks kokku sidunud. Laval olid ulakad kloostrikooli tüdrukud, kel noormehed öösel külas käisid, keda joodik vanamees taga ajas ja kes koolipingis ikka jutustasid, tukkusid ja õpetajat ninapidi vedasid. Lava piire murti igal võimalusel: roniti lae alla, lauldi saalist, pandi ka instrumentalistid laulma ning segati oma vallatustega orkestrit. Lavastuslikus mõttes ei püütudki ajastutruuks jääda ja see lisas loosse pigem särtsu. Muusikalises mõttes oli kõik autentne: instrumendid, häälestus, laulutehnika ja improviseerimine. Dirigendi eksami pärast polnud mul kordagi hirmu. Unustasin dirigendi sootuks ja nautisin muusikat. Kõik oli loogiline ja sujuv.
Nii et ka Purcelli muusika, mis Eestis vahel liigse tuimuse tõttu ära põlatakse, võib olla vägagi köitev ja vallatu.

06 oktoober 2007

Kassikontsert

Viimased ajal olen jälle rohkem muusikat kuulama hakanud, elavat muusikat. Eelmisel nädalal kuulasin kolme lõpueksamit. Nii hiinlanna kui ka korealanna said kevadiste lõpetajatega võrreldes ebaausalt madalad hinded. Mitte, et need nüüd nii kehvad oleks olnud (7 ja 8), aga kui panna kõrvuti kaks seitset ja kaks kaheksat, siis need tüdrukud siin olid paremat väärt. Hiina tüdruk läks repertuaariga veidi alt. Tal on imeilus kõrge register, ometi laulis ta suurema osa kavast kesk- ja alumises registris. Korea tüdruk oli minu meelest küll suurepärane, ei teagi, mida komisjon talle ette heitis.
Kolmas lõpetaja, kontratenor Maarten, kes on juba praegu nõutud artist, sai 9. Kõik oli ilus ja puhas, aga ta ei võtnud mitte ühtegi riski, ei ühtegi tehniliselt krõbedamat lugu. Ma ei näinud ühtegi emotsiooni. Kogu kava oli vanamuusikast, st Monteverdi, Händel, Vivaldi, Gluck, ja ma ei kuulnud mitte ühtegi ornamenti. Lõpuks oli lihtsalt igav. Ma nägin laval nii paljut, mida mulle ja kaasõpilastele ette heidetakse...
Üleeile käisime sõpradega Rotterdamis Tania Kross'i kuulamas. Uskumatu, aga tema madala registri pianod on kõlavamad kui kõrgregistri forte. Ilmselt on see tehniline küsimus ja jääb üle vaid oodata, millal ta ka kõrgemad noodid vabaks laseb. Tal tasub silm peal hoida.

Eile õhtul oli koolis ühe helilooja lõpueksam. Esitati tema džässooperit. Orkestratsioon oli isegi põnev. Sisu ja muusika ühtivus tekitas vahel küsimusi, aga las ta olla.
Laval oli kuus lauljat: kolm meest ja kolm naist. Laulupartii oli võimatu. Seda just meloodia ja teksti ühtivuse mõttes. Pea-aegu alati töötas muusika rütm teksti rütmile vastu. Ometi peab ütlema, et üks sopran suutis sellest üle olla ja ka suhteliselt sisutu teksti juures lugu rääkida. Too magistriõppe tudeng mu seal ärkvel hoidiski. Samas tõestab see, et igava esituse juures on vähemalt pool süüd lauljail endil.
Ooperile tagasi mõeldes poleks ma ise iialgi sellise librettoga projektis osalenud. Tekst rääkis küll armastusest, petmisest, eneseimetlemsest, lõbujanust ja hukutavast kirest, ent sisu ja järjepidevust oli seal sama palju kui end väga purju joonud murtud südamega tegelase halas.
Kokkuvõttes mulle see ooper ei meeldinud, ent ometi olen sellest juba terve päeva mõelnud. Ma arvan, et Korea päritolu heliloojal on väga raske kirjutada siinsele maitsele. Ometi oli ta väga viksilt põiminud teosesse ooperile iseloomulikke jooni: kolm tegelastepaari, aariad, duetid, ansamblid, retsitatiivid, sassis suhted ja positsioonide pidev ümbermängimine.

Kõige lõpuks oli öösel kell neli mu akna all kassikontsert. Kaks isast pidasid ägedat vaidlust. Lõpuks ei pidanud mu närv enam vastu ja sekkusin kolmanda osapoolena.
Kass: "Mjaaaaaaaaoooouuuu"
Mina: "Psst!"
Kass: "Mjau"
Mina: "Tššššššššt!"
Selle peale hiilis üks kass minema ja mõne aja pärast pistis ka teine plagama.

02 oktoober 2007

Rikadla II

Meiega liitus uus pianist, poiss USAst. Käisiime kogu tsükli paar korda läbi. Arutasime temposid ja tekste, pusisime nootide ja rütmidega. Homme on lauluõpetaja ka proovis. Praegu on selge, et mõned kohad on lauljatel vaja paremini tasakaalu viia, eks muud kuuleb juba tema käest. Olen väga põnevil, sest see muusika on lihtsalt nii äge.

01 oktoober 2007

Rikadla I

Täna oli kammermuusika projekti esimene proov. Viiest muusikust oli kohal kolm. Üks laulja puudus isiklikel põhjustel ja klaverimängija kohta ei teadnud keegi midagi. Kuna kahe laulja ja ühe klarnetiga ei saanud midagi teha, jagasime suure saali kasutamise aja kolme vahel ära ja nii sai igaüks natuke kuninglikes tingimustes harjutada.
Homme jälle!