HaagisMumm

29 november 2007

Miks ma pean end nädalast läbi rabelema, et siis nädalavahetus maha magada? Päev ja öö võiks ju ometi omavahel tasakaalus olla...

26 november 2007

Parem hilja kui mitte kunagi

Vahetasin oma lisaeriala ära. Õpetamisest sai vanamuusika. Mõelda vaid, nüüd on mul võimalik Jill Feldmanilt ja Michael Chance'ilt tunde võtta.

23 november 2007

Tavaliselt kulub terve Barbara tund ühe ainsa fraasi laulmisele. Täna käisime imekombel terve Euridice rolli läbi. Miskipärast oli vigu just neis osades, mida ma enda meelest korralikult harjutanud olin. Teises pooles, kus lihtsalt viisi ja sõnad selgeks õppisin, oli kõik korras. Kas peaks vähem harjutama? Võib-olla vanamuusika lihtsalt sobib mulle paremini.

Teispäevase kontserdi kohta ütles Barbara, et ma suutsin tunnis tehtust päris palju realiseerida. See annab jälle jaksu edasi kannatada.

21 november 2007

Peri

Kõik vanemad vanamuusikud hoiatavad mind Peri muusikalise juhi eest. Täna öösel nägingi juba õudukaid teemal "Mul pole osa selge". Tõesti, itaaliakeelse teksti päheõppimine läheb ikka väga vaevaliselt, eriti sellistes kohtades, kus räägitakse tüüpidest, keda ma ei oska oma silme ette manada.

19 november 2007

Nädalavahetusel käisin homseks kontserdiks kleiti otsimas. Sõitsime Maarjaga Voorburgi. Ma poleks iialgi arvanud, et selles väikses Haagi eeslinnas on sellised poed. Liivi, auuu! Rahakott puuga selga ja siia! Tõttöelda on hinnad seal ikka päris soolased, aga riided see-eest ilusad ja omanäolised.
Voorburgi kesklinnas saime kokku Sinterklaasi (nagu jõuluvana, aga kinke jagab ta 5. detsembril) ja tema abiliste, süsimustade korstnapühkijapoistega. Need jagasid kommi ja määrisid väikseid jõnglasi mustaks. Asja juurde kuulus midugi rongkäik ja puhkpilliorkester. Möllu kui palju.
Pühapäeval magasin nädala väsimust välja ja õhtul võtsin külalisi vastu. Tegime Roni ja Alexiga väikse õhtusöögi. Sufleetegu läks küll kaks korda aia taha, aga eks siis tuleb kunagi uuesti proovida. Pasta ja quiche olid see-eest väga head.

Õpingutega seoses tuli mul täna üks vahva mõte pähe. Homme uurin, kas kool elaks selle suure segaduse üle.

16 november 2007

Ausõna, ma ei taha, et must saaks järjekordne igav laulja, kelle eest kõik pakku jooksevad!

15 november 2007

Viiuldaja Anne-Sophie Mutter ei olegi väljamõeldis. Eile nägin teda oma silmaga.
Kavas oli Tšaikovski viiulikontsert D-duur, op 35 ja Rahmaninovi teine sümfoonia e-moll, op 27. Kuninglikku Concertgebouw orkestrit juhatas Andre Previn.
See viiuldaja on täielik meister. Liigagi. Mitte ükski tehniline käik ei valmista talle probleeme. Muusika oli nii poleeritud, et ka vee muusika soojus oli kaduma läinud. Kõlapilt oli paiguti "modernnegi". Ilmselt on see maitse küsimus. Üks tuttav arvas, et ta kuulaks Mutterit parem Lutoslawskit mängimas ja ülemise korruse viiuldaja ütles üldse, et talle Mutter ei meeldi. Mulle küll meeldis, aga ma pole viiuldaja ka.
Aga Concertgebouw orkester on lihtsalt imeline. 10 viiuldajat mängisid pööraseid jookse nagu üks mees, flööt ja isegi oboe olid kõlabuketis kenasti kohal ning metsasarved ei turtsunud. Muusika kõlas lihtsalt nii loogiliselt, nagu poleks maailmas lihtsamat asja olemaski. Nii ma siis istusingi saalis ja sulasin.

12 november 2007

Tahtsin öelda, et olen ikka elus. Üleujutust ei tulnud ja tuul ei läinud ka väga kurjaks. Rattaga ma enam sõita ei julgenud, aga kahe jalaga püsisin ikka teel.

6. novembril oli mul kontsert Amsterdami Muziekgebouws koos Schönberg Ensemble'iga. Reinbert de Leeuw juhatas. Tema on mu uus lemmik, pahur vanamehike. Ma ei saa eriti aru, mis ta räägib, aga õnneks häirib teda ühes proovis maksimaalselt kolm erinevat asja. Siis peab ainult jälgima, kelle poole ta kätega vehib.
Mängiti ainult Janaceki. Mul tuli koos Inbali ja Marianiga laulda loos nimega "Zápisník zmizelého". Teos on kirjutatud suuremalt jaolt tenorile (nii 25 minutit 30st), natuke on laulda ka aldil ja veel vähem kolmel naishäälel taevast. Meid kolmekesi aeti lae alla lampide juurde. Väga äge oli. Alt paistis me pesa kõrgel olevat, aga üleval olles polnud viga midagi. Kõige kummalisem oli saali akustika. Iga viimangi sahin kostis väga hästi saali. Ja meie pidime muidugi väga-väga vaikselt laulma. Ma ei ole vist kunagi nii vaikselt kõhistanud, aga pidasin ikka vastu.
Kriitika oli igatahes soosiv, ajalehes kirjeldati meie laulu nii: "Spooky-like beautiful vowels decend" (ühe tuttava vabatõlge hollandi keelest).

Muidu läheb kõik vana rada pidi. Täna passisin 10 tundi koolis. Õpin juba vaikselt Euridice rolli.
Barbara keelas ära selle asja, et igasse tundi uue looga sisse marsitakse. Nii ma nüüd käiangi rahuga Mendelssohni. Viimases tunnis laulsin loo kaks korda läbi ja ülejäänud 35 minutit kulus ühe ja sama fraasi tuiamisele. Ma ei läinudki närvi. Ahastus ei tulnud ka peale ega nutt kurku. Lõpuks hakkas hoopis koitma, et tegelikult on jah iga teine noot valesti, ilma liialduseta.

01 november 2007

Songs of Sir Edward Elgar

Amanda Roocroft – sopran
Konra Jarnot – bariton
Reinild Mees – klaver
Theater Diligentia Den Haag

Teatrisaal meenutas natuke Draamateatri saali, aga oli palju pisem. Lavale astusid kaks tuntud inglise lauljat. Nende elulookirjeldus lubas oodata nii mõndagi.
Kontsert oli kuidagi väga armas ja südamlik. Lava tagaseinal näidati Elgari kaasaegsete kunstnike loomingut. Lauljate vaba liikumisega laval ei tekkinud kunagi akadeemilist olustikku. Üks ootas rahulikult klaveri kõrval, kui teine laulis, ja alustas liikumist juba laulu lõputaktide ajal, et kava pausidega ära ei hakitaks.
Selle soprani tämber pole küll minu maitse, ent oma häälega võib ta teha mida aga soovib. Minu jaoks oli hoopis põnevam jälgida, kuidas ta mõte lakkamatult töötas ja kuidas ta mängleva kergusega meeleolusid vahetas.
Bariton oli sopranist märksa reserveeritum. Ta ei teinud mitte midagi üleliigset ega teatraalset. Vahel oli tunne, nagu istuks ta kohvilauas mu vastas ja räägiks oma elust ja mõtetest. Just nii lihtne see inimene oligi.
Elgari muusika jääb minu jaoks kaugeks. Praegu ma ise seda küll laulda ei tahaks, ent kahte sümpaatset lauljat kuulates kadus kaks tundi täiesti märkamatult.