HaagisMumm

18 veebruar 2009

Kirjutan, järelikult olen olemas

Mida ma siis vahepeal teinud olen...

Õpin endiselt Haagis, lauluõpetajaid on nüüd kahe asemel neli ning laulmine on endiselt nii piin ja kirg ühes tuubis.
Juulis käisin Vancouveris Sequentia juhitud "Codex Calixtinust" käsitleval meistrikursusel ja augusti lõpus Portugalis Jill Feldmani juures barokkmuusikat õppimas. Nende kahe sündmuse mõju oli pöördumatu ja viis lõpuks koolis osakonna vahetamiseni. Olen nüüd vanamuusikaosakonnas. Mõneti tundub muutus küll vormiline. Uusi aineid nagu polegi, pigem jäin mõnest ilma, juurde sain aga "ainult" mõned tunnid vanamuusikagurudega. Samas kadus surve mõista ja armastada muusikat, mis minus nii tugevalt tagasi ei helise. Ühes sellega läks selle sama muusika laulmine hulga lihtsamaks.

Vahepeal käisin ülemaailmsetest sõpradest kokku pandud ansambliga Tolosas koorikonkursil. Konkurss polnudki eesmärk omaette. Tõttöelda tahtsime, et keegi meid toidaks ja kataks, ise samal ajal muretult muusikat tehes ja (nooruse) lolluses hulludes.

Viimase aja meeldejäävaim ettevõtmine oli projekt kooriga "Nederlandse Bach Vereniging". NBV on üks Hollandi tähtsamaid koore, ent mis veel olulisem, minu jaoks lihtsalt äärmiselt sümpaatne kooslus. Enam ei tundugi mõte laulmisega leiva teenimisest nii ulmeline. See võimalus on siin lähedal, päris käeulatuses.

Märtsist lõpetan kõrvaliste asjadega tegelemise ja keskendun sellele, milleks siia tulin. Mais on mul üleminekueksam. Esimene selleteemaline õudusunenägu ilmus muuseas eile öösel. Nägin unes, et komisjon oli salaja mu kavasse pannud loo, mida viimati laulsin sisseastumiseksamil. Kuna eksam toimus pulmarongkäigu vormis, siis arvatavasti komisjon ei kuulnudki, kuidas ma seal esimesed read midagi suvalist jaurasin.