Praegu tundub, et minu kirstunael selles koolis on onu Theo. Tema õpetab mulle rütmikat ja solfi. Rütmikas pean ma loobuma eestlasele nii armsatest švaavokaalidest konsonantide vahel ( no püüa öelda puhtalt ta-k-t-k, ta-k-t-k).
Solfis tuleb kõik teadmised ajusoppidest välja rookida. Järgmiseks tunniks jättis onu kolm harjutust noodist lugeda.
See ei tähenda mitte, et jorutad oma kolm rida kuidagi maha, vaid enne tuleb analüüsida helistik, rütmid, kuidas mõtlen hüppeid, fraasid, modulatsioonid, moduleerivad noodid ja sellele vastavalt astmed alla kirjutada. Kui leidub nt sekventse, siis ka need märkida. Seejärel saab neid alles laulda
1) numbritega (hollandi keeles),
2) tähtnimedega (ka hollandi keeles),
3) lihtsalt nuu-nuu peal (võib eesti keeles),
4) peast kõigil neljal viisil.
Ühte neist tuleb osata ka koos rütmidega peast kirja panna.
Jahhh...
Eilne päev õpetas nii palju, et tunniplaani koostamist ei saa päriselt arvuti hooleks jätta. Et meil tuutorlus poole öö peale pandi, oli arvuti fantaasia. Aine ise on mullipuhumine. Selle käigus koostame (elektroonilise) õpimapi, kus on kirjas meie ootused, eesmärgid ja eneseanalüüs jne. Vahepeal kohtume osakonna juhatajaga, kes räägib sisseastumiseksami põhjal meie oskustest ja oskamatustest ning üldse sellest, mida kool meilt ootab. See aine peaks meid siis rajal hoidma.
No ja muidugi... kui läksin valvelauast võtit võtma, küsis onu, et kas ma olen ka noorte talentide koolist (loe: vanuses 12-18).