Viimaste päevade jooksul on mu enda jaoks palju juhtunud. Võimalik, et Ami kangutamine on mu mõtted liikvele ajanud. Sama moodi on võimalik, et olen kultuurišokis. Palju on neid sündmusi, mis sunnivad mind üha rohkem oma piire tunnetama. Päris otse öeldes olen ikka päris mitu korda kolinal vastu seina jooksnud.
Kui siia tulles olid murede esikümnes tehnika parandamine ja väljenduslikkuse suurendamine, siis praegu on pigem tunne, et esmalt peaks üles otsima selle koha, kus ma ise "elan". Minu senise arusaama puhul tähendab väljenduslikkuse suurendamine kilplaste kombel majja akende saagimist. Aga see ei peaks mind üldse huvitama. Nii et ma võin rahuga terve aasta lastelaulukesi unnata.

I am a french rabbit

Pärast laulutundi on raske normaalseks jääda. Kui palju on neid inimesi, kelle töö teeb meele rõõmsaks?
Keegi jättis pärast mind tundi tulemata ja nii sai minu jaoks mõeldud 50 minutist 90. Selle aja jooksul laulsime ainult ühte prantsuskeelset laulu. Tõttöelda on see esimene tõsine prantsuskeelne lugu üldse. Tunnist sain kaasa kõrre ja pean sellega nüüd hingamisharjutusi tegema. Õpetajal oli neid seal terve pakk varuks, kollaseid ja musti.
Õhtul oli veel 50 minutit kontsertmeistriga. Tema ongi see French Rabbit. Igatahes jäi jänku mu hääldusega rahule. Aga üle kahe tunni sama lugu harjutada on ikka veidi liiast.

Paha õun

Nii. Lugu kisub kummaliseks. Täna sain jälle Apple'ist kõne. Selleks, et mu arvutile siin garantii korras remont teha, tuleb neile ostuinfo saata. Ma ei saa aru, kas nemad on soodad või olen mina mustas nimekirjas. Miks ei saa asju ühe korraga aetud miks, miks, miks?

Pea laiali otsas

Olen täna nii üalju mõttetusi korda saatnud, et hakkab lihtsalt kurb. Kõige rohkem on kahju grupitunnist, kuhu ma ei jõudnud. Õigemini jõudsin, aga valesse ruumi ja tegin selle põhjal otsuse, et tund jääb ära. Hommikul kirjutasin veel õpetajale, et tulen kindlasti. Sellega seoses läks luhta ka teine katse prantslase jahil. Kõik puha minu oma süü.
Täna sain neljanda, parandatud versiooni tunniplaanist, mille järgi olen instrumentalistide rütmikast ikkagi lauljate rütmikasse tagasi tõstetud. Aga sellele ajale planeerisin ma hoopis meistrikursuse.
Hommikul kell 9 helistati mulle kohalikust macipoest ja öeldi, et mu Eestist ostetud arvutit saab ainult Eestis remontida. Andsid mingi numbri ka, kust võimalikke lahendusi uurida, aga üldiselt palusid oma näritud õunale järele tulla. Kuna numbrile keegi ei vastanud, uurisin, mida Eesti esindus arvab. Ütlesid, et vale puha ja soovitasid võlusõnu, millega itimehi tööle ergutada. Võtsin ette pea tunnise jalutuskäigu läbi linna. Kui poodi jõudsin, olid nad seal jõudnud välja uurida, et tegelikult saavad nad mu arvuti parandatud küll, aga selleks on vaja eritellimust. Nii et läheb oodatust kauem aega. Selle peale jalutasin pool tundi kooli tagasi.
Head meelt teeb see, et kuulasin Bizet' laule ja Gérard Grisey teost "Quatre chants pour franchir le seuil".

Köhh

Täna on kõik halvasti. Nohu on nina täielikult kinni toppinud ja kogu kolp tuikab valust.
Korterinaaber läheb täna välja, aga mul on plaan teisipäeval ikkagi tunnis laulda ja passin kodus. Et üksi kodus liiga igav poleks, ostsin poest kaks (!) raamatut. Mõtlesin, et kui nende eest kaardiga maksta, siis saan ikkagi söödud uue summa laekumiseni. Aga mu kaart ei läinud poes läbi ja tuli sulas maksta. Sama toidupoes. Aga ma tuutu ju ei teadnud, et Hollandi pangakaarditurg on nii monopoliseeritud, et siin peale Hollandi kaardi midagi muud ei tunnistatagi. Ja kui ma nüüd veel Ami Shamiri meistrikursuse eest ka sularahas pean maksma, siis jääb alles kolme nädala jagu piima ja pudru raha.
Selleks, et pangakaarti teha, peab saama sofi numbri (kohalik sotsiaalkindlustus), milleks omakorda tuleb linnavalitsuses vastuvõtuaeg kokku leppida. Tänase päeva vaimus ei võta seal loomulikult keegi toru.
Lasin koolis ühel suvalisel prantslasel oma laulu teksti salvestajasse lugeda. Kodus selgus, et patareid olid vahepeal tühjaks saanud ja masinast kostus ainult: "Here we go!" Teisipäevaks on uut prantslast vaja.

Intro

See nädal möödub igasuguste uue õppekavaga seonduvate sekelduste tähe all. Teisipäeval puudusin tuutori tunnist ja sain eile tädilt selgitusi nõudva kirja. Kontroll on ikka karm.
Täna oli esimene Intro aine tund. Õigupoolest oli selleks reserveeritud terve päev. Esimeses tunnis tutvustati programmi veidi lähemalt. Kavas on uurimistöö, kontserdikülastused, ekskursioonid, intervjuud ja kohtumised muusikute ja muude kultuuritegelastega. Lisaks sellele peame kooli interaktiivses keskkonnas tegema elektroonilise (või kuidas iganes seda nimetama peaks) õpimapi. Sinna tuleb kõik oma tööd ja tegemised üles riputada, et selleks hetkeks, kui me kooli lõpetame, oleks kurjale maailmale juba midagi näidata.
Teine tund oli trummimäng. Valge hambariviga öömust Senegali noormees õpetas meile oma perekonna rütmi. Oli tore küll, aga rohkem ei taha.
Kõige kurvem on Intro juures aga see, et need põnevad tegemised on planeeritud meie sügis- ja kevadvaheajale. Minul pole sellest küll midagi, aga suurem osa rahvast tõstis ikkagi kisa. Konflikt.

Lohe

Täna olen teki all ja ootan, millal hääl koju tagasi tuleb. Erialatunnis ma muidugi käisin, aga olime õpetajaga kumbki ruumi erinevas otsas. Sest kui õpetaja peaks nüüd kaheks nädalaks siruli jääma, saaksin lauljate hulgast kohe mõne vaenlase.
Laulmisest polnud juttugi, sest juba mu kõnehääl meenutas pigem mingeid helinduse eriefekte. Selle asemel võtsime ühe uue prantsuse laulu ette ja lugesime teksti. Sain ka mõned harjutused, mille toel nasaalvokaalidega sõbrustada. Ma pole siiani julenud prantuse keeles laulda, aga lõpuks tuleb oma hirmudest üle saada.
Mul on lootust osaleda ka flöödimängijate ja lauljate ühisprojektis. Siis saangi kaks laulu kokku ja võin need prantsuse keele õpetajale ette retsiteerida.

Vihm

Hommikul ärgates on tuba külm. Ja akna taga on kuulda vihma pladinat. Nüüd on siis kohal see Hollandi ilm, millest mulle õudusega räägiti. Andsin oma vihmavarju Kaile, sest kolimise käigus on keegi tema oma pihta pannud. Aga kuidagi pean nüüd ju ise ka kooli saama.
Olen siin nädal aega oma lauluplaanide peale mõelnud ja tegelikult olekski vaja õpetajaga lihtsalt rääkida. Mida ma ise tunnilt ootan ja mida õpetaja minult ootab ja mida laulda ja miks jne. Siin planeeritakse tunduvalt rohkem, kui varem. Täna tulebki siis rääkimise tund.
Juba kolme nädala pärast laulan uuesti grupitunnis.

Tuul krõbistab lehti

Nüüd on ka siin ilmad jahedad. Nädalavahetus oli veel palav. Nii istusimegi Kaiga kaks õhtut Rootz'i ees väljas ja nautisime olemist. Tõttöelda polnudki oma vabade päevadega midagi ette võtta. Kai sõpradel on praegu kõigil mingid projektid ja nii olimegi ainult kahekesi. Aga selle eest tuleb laupäeval hilinenud sünnipäevapidu.
Juba eile õhtul oli olemine kummaline ja pole tänaseks paremaks läinud. Täna oli Rita grupitund ja mu kraapiv kõri andis kogu loole mureliku varjundi. Tegelikult sain oma loo lauldud. Närv ei olnudki nii painav kui alguses tundus. Pikkade nootidega ma siiski hakkama ei saanud ja emotsioonidele ka liialt energiat ei kulutanud. Aga no eks seal juhtus kõigil midagi. Tegu oli ju ikkagi esimese tunniga, kus kõik lihtsalt laulsid midagi. Eks pärast on siis näha, kes on paremaks suuteline. Selle aasta viimane tund on aga nn keelatud lugude päralt. Siis võib igaüks laulda just seda, mis pähe tuleb. Olgu see siis kas liiga raske või liiga kõrge või mida iganes veel. Veini pidi ka saama.
Ja et mu kondid liiga rooste ei läheks, liitusin jooga grupiga. Eile oli esimene tund. Läksin varakult kohale. Koht ise oli äärmiselt hubane ja täis viirukihõngu. India tädi seletas mulle, mida ja kuidas me teeme ja sättisin siis end matile lebama. Vahetult enne tunni algust tuli veel keegi ja võttis sisse koha minu kõrval. Kui silmad lahti tegin, oli mu kõrval mu lauluõpetaja. Kena. Pool tundi oli mu olemine igatahes häiritud. Lõpuks leppisin ja leidsin, et sellest võib isegi ehk tulevikus abi olla.

Zauberflöte

Eile oli esimene ooperiproov. Selleks tuli Amsterdami sõita. Siit koolist on meid seal kokku neli, nii et vähemalt on selle tunni aja sees kellegagi rääkida. Sel korral võeti läbi hulk möödunud ja käesolevaid suhteid.
Proov ise toimus ühes kirikus. Dirigent on noor mees. Kiriku suursugusel orelil ilutses hiiglaslik kuldne lips ja dirigendi näol sädeles litreid. Ta oli nimelt samal päeval mingil moešõul inglit kehastanud.
Soprani osa on selles ooperis muidugi kirves. Dirigent on meil suurepärane ja kooris ka tublid amatöörid. Ilmselt on meil seal põnev.
Täna käisin telefonifirmas ja lasin neil oma kaardile raha laadida. Muidu peaks seda kodulehelt tegema, aga see ei töötanud ja ma ei saa ikkagi hollandi keelest aru.

Pärast suurepärast erialatundi sain muidugi sahmaka negatiivseid elamusi ka.
Ansambel. Mind ja Kadrit pandi ansambli kolmandale aastale, kus on juba edasijõudnud ja tublid lauljad. Kõik oleks korras, kui meie rühma poleks trüginud üks tüdruk, kes peaks olema esimesel aastal. Asi on selles, et sel ajal, kui osal meist on ansambel 1, on kõigile esmakursuslastele määratud tuutorluse tund. Seetõttu trügibki osa lauljaid teise ansamblitundi.
Nii, see tüdruk... ta ei saa oma osaga hakkama. Lugu on seejuures lihtsamast lihtsam. Ma ei pea siin ju ometi solfiõpsi mängima. Või no kui ma näeks, et ta on võimeline õppima... Aga ei. Ansamblis on veel selline asi, et tund on avalik ja kõik teised ansamblid kuulavad ja kommenteerivad. Piinlik. Väga.
Aga selle eest istusime eile väljas kohvikus ja oli väga mõnus. Ilmad on siin üldse kahtlaselt soojad. Võtan viimast.
Täna rõõmustas mind jälle onu Theo. Õppisin, mis ma õppisin, aga numbreid ja tähtnimesid ma ikka ei oska nii kiiresti kui pärismaalased. Aga meil ei paista üldiselt väga töökas rühm olema... Kummaline on see, et ma peaks olema inglisekeelses rühmas, aga tunnis käib pidevalt hollandikeelne loba. Tea siis, kes see imelik siin on. Raske uskuda, et mu sloveeni naaber ja hiinlasest ülelaudne nii vabalt hollandi keelt räägivad.
Kolmapäevad mööduvad ilmselt jalutamise tähe all. Täna käisin neli korda kodu ja kooli vahet, mis teeb 80 minutit jalutamist. Peale selle luusisin linnas ja otsisin kohta, kuhu oma mac ravile viia. Esimese väljalaske hädad. Esialgu pole neil aga varuosi.
Ja siis oli mul veel tund kontsertmeistriga. Seda mitte eesti mõistes, vaid nad ongi siin klaverisaatjad ja lauluõpetajad ühes isikus. Minu juhendaja on 45aastane käbe ja karmi ütlemisega naisterahvas, kes on ühtlasi esimene välismaalane, kes mulle kenasti õõõõ esimese korraga järele ütleb. Temaga kohtume kord kahe nädala tagant 50 minutit korraga.

Ohoo!

Täna oli mu esimene erialatund. Ma olen täiega õiges kohas!
Tegime Vettiku "Nokturni" ja seda esitan ka järgmises grupitunnis. Tööd on sellega mul palju, sest täna me aaaa laulmisest kaugemale ei jõudnudki ja sedagi vaid poole loo peale. Samas kui suudan natukenegi sellest järgmiseks esmaspäevaks omandada, on kenasti.
Need asjad aitasid mind täna.
* Järgi õhku.
* Grrr ütleb alati, kuhu noot tegelikult minna tahab.
* Ütle vokaale. Diminuendo jaoks ütle neid leebemalt, crescendo jaoks tugevamalt.
* Ja ära kaota keha!

Ja veel, mul on eesti tüdruku kohta küllalt hea "a" :p

Wismari saaga

Kuulan juba üheksandat tundi naabri kurtmisi. SEE kutt on mulle rängalt võlgu. Jääb ainult üle loota, et homme on naabril parem, sest vastasel juhul tuleb üürida vatituba.

Oeh

Kuidas lohutada purjus murtud südant?
Ja mu Sheep Dreams sai just naerualuseks :( See on mu kõige soojem pidžaama. Pole midagi teha, Hollandis on jahedad ööd.

Oma särk on kõige parem

Esimese tunni alguses avastas Yoed (Iisraeli noormees), et ta särk on pahempidi seljas. Kuna ta ei leidnud kuskilt vaikset nurka, kus see teist pidi selga panna, pidi ta pool tundi nii kibelema. Õige varsti võis aga koolirahvas näha, kuidas kari tudengeid koridoris pesu väel enda riideid võõraste vastu vahetab. Tähendab, täna oli meie kõige esimene näitlemistund. See vaeseke, kes klassi jäi, pidi meid jälle õigesti riidesse panema.
Õpetaja on noor naisterahvas. Ta on on ise praegu laval ja kirjutab ka näidendeid.Tegeleme kõiksuguste asjadega, mida laval olemiseks ja laulude mõtestamiseks vaja võib minna. Tõotab tulla vaevaline, ent lõbus töö :)
Veel kohtusin onu Theoga. Siin on selline süseem, et lisaks grupitundidele on ka igale õpilasele ette nähtud 10 minutit personaalset tegelemist. Kodus tegelemiseks anti loetamatut noodistlugemist.
Kuna muusikaajalugu oli mu tunniplaanist välja unustatud, siis kattus see natuke Theo tunniga ja kui 10 minutit hiljem tundi hiilisin, sain õpetalt pragada. Hiljem seletasin oma olukorda ja jõudsime isegi kokkuleppele.
Igal muusikaajaloo õpetajal on oma teemad, mis korduvad olenemata tunnist. Otsas olid need väike palk, muusikaajaloo vähene tähtsustamine ja see, et õpilased käivad tööl, mitte koolis, siin aga klassikalise muusika positsiooni langemine (kaubastumine) ja popmuusika võidukäik, mille põhjusi tuleb otsida eelkõige ühiskonnas. Ühesõnaga, siinne õpetaja ei ole klassikalise muusika tuleviku suhtes kuigi optimistlik.
Nüüd lähen Kaile vastu!

Sagin

Kõik kolivad. Kadri, Ivo ja Pjotr lähevad uude koju; Juan kolib oma asju välja; Olavia ja Uros käisid diivanil järel ja homme tuleb Kai kõigi oma asjadega. Mina aga istun rahulikult oma toas.

Uim

Nii igav on, et teen analüüsi kodutööd. Olen vist teisele aastale pandud, aga ikka on lihtne.
Kadri on korteri ootuse ärevuses. Elan oma vaiksel moel kaasa. Ega ei ole ikka tore kohvris elada.

Otsakooli rahvale

Praegu tundub, et minu kirstunael selles koolis on onu Theo. Tema õpetab mulle rütmikat ja solfi. Rütmikas pean ma loobuma eestlasele nii armsatest švaavokaalidest konsonantide vahel ( no püüa öelda puhtalt ta-k-t-k, ta-k-t-k).
Solfis tuleb kõik teadmised ajusoppidest välja rookida. Järgmiseks tunniks jättis onu kolm harjutust noodist lugeda.
See ei tähenda mitte, et jorutad oma kolm rida kuidagi maha, vaid enne tuleb analüüsida helistik, rütmid, kuidas mõtlen hüppeid, fraasid, modulatsioonid, moduleerivad noodid ja sellele vastavalt astmed alla kirjutada. Kui leidub nt sekventse, siis ka need märkida. Seejärel saab neid alles laulda
1) numbritega (hollandi keeles),
2) tähtnimedega (ka hollandi keeles),
3) lihtsalt nuu-nuu peal (võib eesti keeles),
4) peast kõigil neljal viisil.
Ühte neist tuleb osata ka koos rütmidega peast kirja panna.
Jahhh...

Eilne päev õpetas nii palju, et tunniplaani koostamist ei saa päriselt arvuti hooleks jätta. Et meil tuutorlus poole öö peale pandi, oli arvuti fantaasia. Aine ise on mullipuhumine. Selle käigus koostame (elektroonilise) õpimapi, kus on kirjas meie ootused, eesmärgid ja eneseanalüüs jne. Vahepeal kohtume osakonna juhatajaga, kes räägib sisseastumiseksami põhjal meie oskustest ja oskamatustest ning üldse sellest, mida kool meilt ootab. See aine peaks meid siis rajal hoidma.

No ja muidugi... kui läksin valvelauast võtit võtma, küsis onu, et kas ma olen ka noorte talentide koolist (loe: vanuses 12-18).

Aktus

Esimesena pidas kõne kooli direktor. Kõigepealt lubas ta enam mitte ühtegi hollandikeelset sõna öelda, sest tema meelest oli sekretäri kahest lausest juba enam kui küll. Edasi rääkis ta veidi endast, kes ta on ja mida ta elus teinud on. Ja siis läks selle kallale, mida ta nüüd koolis tegema hakkab. Kevadel oli tudengite seas küsitlus tehtud ja selgus, et teoreetiliste ainetega on probleeme. Nüüd püüabki kooli juhtkond teha kõik selleks, et muusikaajalugu, solf, harmoonia, analüüs jms oleks erialaga tihedamalt seotud. See tähendab ühelt poolt ainete ümbervaatamist ja teiselt poolt tihedamat koostööd õpetajate vahel.
Seejärel rääkis direktor Vim selles, kuidas ta meie vanuses maja ostis. Sellel olid "katus ja veel mõned olulised majale omased jooned" olemas, ent elamiseks see esialgu ei kõlvanud. Kogu remondijutu mõte oli selles, et kui sa ei tea, siis küsi.
Pärast kõnet esitas ansambel ühe tudengi uudisteose. Ansamblis oli umbes 5 trompetit ja 5 löökpillimängijat.
Seejärel oli pikk ja igav kõne magistriõppest. Sellest ei jäänud muud meelde kui sõna "kurri'klum". Onu viskas oma igava kõne üle vahepeal ise nalja ka.
Ümberkaudsete juttudest olen ma nii palju aru saanud, et meie õppekavas on muudatusi tehtud. Kõige suurem neist on Intro programm. Neljas etteaste oligi selle tutvustus. Lavale kargas energiline onu ja palus käed tõsta kõigil neil, kes arvavad, et järgmistel aastatel on nende elu kõige tähtsam isik eriala õpetaja. See järel teatas, et kõigil käetõstjatel on elust vale arusaam ja näitas saali poole plekitükki - parimat Haagis leiduvat peeglit. Ühesõnaga hoopis me ise oleme need tähtsad inimesed. Selle peale viskas mees "peegli" maha ja võttis taskust nõela. Siis pidime kuulama, kuidas saal on nii vaikne, et võib kuulda nõela kukkumist. Oli kuulda küll. Mees pani nõela taskusse. Järgmise katse jaoks tuli silmad kinni panna. Kõrva järgi võis aimata, et tüüp puhub õhupalli täis. Siis ütles ta, et võtab taskust ühe asja ja kohe kuulete midagi. Vastupidiselt minu ootustele oli see tühjaks jooksva õhupalli plörin. Kokkuvõttes pidi see kõne iseloomustama seda, mida me Intro programmis õpime.
Nii palju siis aktusest.

Uue kooli aktusel kõnesid kuulates jäin mõtlema vana kooli uue direktori jutule. Peaksin nüüd siin kõik kenasti kõrva taha panema ja siis kodus rääkima, kuidas Euroopa eesrindlikes koolides elu korraldatud on. See selleks...
Leidsin koolist veel ühe tuttava. Praegune seis on siis 3 eestlast, 2 hollandlast, prantslane, belglane, ungarlane ja bulgaarlane.
Tunniplaaniga oli paras segadus. Võrdlesin enda oma Kadri ja Pjotri (Poola kontratenori) omaga ja leidsin, et mul on 6 ainet puudu. Lõpuks selgus, et mind on teooriaainetes lihtsalt teisele aastale pandud ja puudu on ainult muusikaajalugu. Nuiasin igaks juhuks rütmika tunni ka juurde, sest sisseastumiseksamitel tekitas rütmide osa minus ikka parajat hämmingut. Kai arvab, et seda ma veel kahetsen. Õpetaja pidi eputrilla olema ja mingeid ulmelisi rütme ette klobistama...
Aga kõige rohkem ootan ma ikkagi tundi nimega Tutoring, mis toimub teisipäeviti kell 22.00-23.00. Ei tea, kas peaks padja kaasa võtma?! Ja sussid...

Hollandis ei ole susse!

On ikka hea küll, kui läheduses on keegi, kes aitab tudengi igapäevaellu sisse sulada. Minul on selleks Juan: Mehhiko poiss, kes õpib siin magistriõppes löökpille ja viibib siin korteris seni, kuni endale uue leiab. Täna viis Juan meid lõunakontserdile. Nii palju kui mina aru sain, oli see majas, kus toimuvad sümfooniakontserdid ja kus töötab maestro Neeme Järvi. Maja oli rahvast täis ja nii jäingi hetkeks uskuma, et erinevalt Eestist on siinsed inimesed üdini viisakad ja haritud ning käivad aktiivselt klassikalist muusikat kuulamas. Tegelikult sellega kogu elegants ka lõppes. Kontsert toimus avaras fuajees, mis oli kohandatud kohvikuks. Fuajee sein oli klaasist ja esinejate selja taga võis jälgida Haagi argisaginat. Lavaks oli tilluke kõrgend ja selle ees tooliread: kuhi lamamiskotte. Seal lösutasid nii noored kui vanad. Mõni polnud asendiga kuigi rahul, ent ei peljanud ka keset Bach'i sonaati püsti tõusta ega mehekõrgust kotti sakudata ja jalgadega taguda. Ühel pool seisjate taga sai vist maasikaid vedela šokolaadi sisse kasta ja kogu kontserdi ajal seletati seal midagi väga häälekalt. Teisel pool seinas rullisid kaks noormeest martsipanilehti ja kujundasid pulmatorti.
Minule need klavessiinimängija ja viiuldaja igatahes väga meeldisid. Kahju oli neist.
Pärast seda läksin linna susse otsima. Neid siin igatahes ei ole. Aboluutselt. Nüüd jääb üle need kas ise heegeldada või Eestist hankida.
Palun saatke susse!

Kohal

Olen nüüd kenasti oma uues kodus. Parem on ruttu harjuda tõsiasjaga, et see väike jahe toake peab mõnda aega asendama kõike, mida sõna "kodu" iganes endas kanda võiks.
Et vanast asunikust võimalikult vähe silma alla jääks, tõstsime eile mööbli ümber ja mina ajasin peidikutest välja hõljunud tolmu kokku. Täna hulkusime Haagi äärelinnas mööda hiiglaslikku Ikea poodi (kuhu tuli sõita trammi, rongi ja bussiga) ning tassisime koju padjad, teki, dokumendikarbi ja lambi nimega "Kroby". Tekk on eriti tuus: suveks on üks kiht, talveks tuleb teine kiht ka teki sisse ajada.
Kadri sai juba enda tunniplaani kätte, mina pole enda omale veel järele läinud. Selgust saab nagunii alles teisipäeval, sest tunniplaan on ainult hollandi keeles ja üldse kummalises süsteemis. Nii palju sain aru, et hollandi keelt õpetatakse neljapäeviti kell 10 ja üldiselt algab kool iga päev 9 ja 10 vahel. Kadril on esmaspäev vaba, aga see ei tähenda, et minul säärast õnne võiks olla.
Ja muuhulgas tuli välja, et olen oma uue aadressi kohta küsijatele häbitult valetanud. Lähimal ajal asun uuele ringile.