A Chance for Chance

Laulsin just Michael Chance'i meistrikursusel. Laulsime klavessiiniga, mis oli madalamas häälestuses. Pidevalt tundus, et ma olen vähemalt terts madalamal ja jäi arusaamatuks, kuidas on seejuures võimalik, et juba terve lehekülg tunduvad harmooniad kokku minevat.
Tore onu oli. Ei öelnud midagi koledat. Mina aga olin koledasti närvis: jalad värisesid ja õhk sai otsa. Tegelikult ei pidanud ma ju seal üldse laulma, aga ma olin varunimekirjast ainsana kohal ja üks tüdruk ütleski oma kohast ära. Ei tea, kas nüüd kokkuvõttes rõõmustada või mitte.
Aga Chance'i plaadid on võrratud...

Shut up and think!

Kui sa ei tea, mida lauluga öelda, siis ole vait. Kui sa ei tea, mida laval teha, siis ära üldse minegi sinna.
Need on järjekordse grupitunni pärlid. Seekord töötas meiega ka näitlemisõpetaja ja rõhk oli seetõttu just oma loo jutustamisel.
Taaskord oli minu kord laulda. Nüüd teame (õpetaja ehk paremini, mina aiman ähmaselt) vähemalt, millega ja kuidas tegeleda. Minu häda on üldiselt selles, et kui teksti lugedes on veel mingi mõte arusaadav, siis laulus vajutan ma väljendamise "pintsli" lihtsalt vastu noote laiaks.

Laks!

Lollus lajatas jälle lagipähe. Miks ma küll arvasin, et siin saab igasugu dokumentideta hakkama? Ei saa!

Sõda

Eile, kui mina Amsterdamis proovis olin, toimus alumisel korrusel kodusõda. Vastastikusel kokkuleppel loobiti nõusid, edastati ustega morset ja võisteldi röökimises. Viimaks lõi naine mehele kuuluva väikse kunku (Hollandi aiamajakese) akna sisse ja jättis mehe aeda.
Nagu alati, jäin mina pikantsetest seikadest ilma, ent seevastu nautisin Pamina imelisi laulupartiisid. Et ka mina ühel päeval võiks...

Jaheneb

Külmemaks läheb, õues ja minus endas. Esialgne vaimustus hakkab lahtuma ja tasapisi hakkab selgeks saama, mis kõik nelja aastaga selgeks tuleb õppida. Just õppimisega on viimasel ajal probleeme. Loodetavasti on see koolivaheaja fenomen. Mitte miski ei pane mind metronoomi kuulama või saksa keelt õppima. Ja alati jäb võimalus, et homme...
Tänases loengus rägiti sellest, et kui koolis õpid sa oma pilli mängima, nooti lugema, palasid analüüsima ja neid ajaloolisse perspektiivi asetama, siis "päris elus" tegeled sa mitu-mitu aastat stipendiumitaotluste täitmisega (sest kuskilt peab ju tulema raha, millega kontserte korraldada, sest kontserdisaalile maksad sa iga müüdud pileti eest omast taskust peale samas kui kontserdisaal sinule ei maksa mitte midagi), teiste muusikutega koos projektide organiseerimisega, kaasmuusikute majutuse ja transpordiga, raamatupidamisega, kirjavahetusega, reklaamiga, mainekujundusega no ja kui aega üle jääb, siis harjutad ka. Nii et tark oleks vist enne lõpetamist end sellisele tasemele viia, et organiseerimisest tulenev vormilõtvus üldisele muljele laastavalt ei mõjuks.
Õnneks ei vahi ma oma laiskusega koos telekat. Täna jalutasin tund aega linnas ja rablesin end rahulikumaks (sest kuigi õppimisest midagi välja ei tule, trummeldab kuskil kuklas ikkagi, et KÕIK on tegemata). Mulle meeldib hollandlaste aknaid vaadata. Esimese korruse aknad on suured, avanevad elutuppa ja on reeglina külluslikult kaunistatud. Neid vidinaid ma akendel vaatangi ... ja vahel neist mööda ka. Eestlaste kodud küll sellised pole: külluslikult sisustatud ja kogu oma kaootilisuses ikkagi kenad.
Ristämblikud kerivad aedades oma võrke kokku ja kassid, kes enne katustel peesitasid, tahavad nüüd üha sagedamini vihma käest tuppa tagasi.

Ärge harjutage kaheksa tundi päevas!

Meil on siin koolivaheaeg. Minu jaoks tähendab see – hahaaa – esmaspäevast reedeni kooli kell 10.00 - 13.00. Esimesed poolteist tundi on meil koor ja ülejäänud aeg loeng. Täna oli esimene kooriproov. 40 inimesest oli kolm varem kooris laulnud. Igaüks sai endale vabalt häälerühma valida ja seejärel seletati, mis asi on süsteem (noodipildis). Üldse meenutas onu dirigendi töö veidi Salu jagelemist mudilastega.
Homme lähen räägin vist Ellekele ja Renele oma lapsepõlvest; täpsemalt sllest, et minu jaoks oli algkooli kõige meeldejäävam päev see, kui mind teise klassi sügisel lõpuks ometi koori laulma võeti.
Päeva teise poole sisustasid kolm löökpillimängijat. Nad kõik lõpetasid selle sama kooli umbes 20 aastat tagasi. Kuigi neil oli sama õpetaja ja sarnane lõpukava, tegelevad nad nüüd sootuks erinevate asjadega. Üks neist näiteks rajas selle ujula-teatri, kus ma "Alzheimerit" vaatamas käisin. Nende soovitused olid sellised, et ärge harjutage kaheksa tundi päevas ja olge omaenese Discovery Channel.

Amsterdam Concertgebouw

Tegelikult tahtsime Bachi passiooni (polnud täpsustatud millist ja mis kujul üldse) kuulama minna, aga ju ma olin siis piletimüüja meelest sümfoonilise muusika austaja nägu. Igatahes müüs ta meile midagi küsimata teise kontserdi pileti. Ma ei mallanud sabas ka uuesti seista, et see ära vahetada. Pealegi tundus see ootamatu pööre pigem põnev.
Niisiis laval olid Orchestre des Champs-Elysées, Philippe Herreweghe (dirigent) ja Christian Tetzlaff (viiulisolist). Mängiti Beethoveni viiulikontserti in D, op. 61 ja Schuberti üheksandat sümfooniat in C, D944.
Viiuldaja pianod võtsid hinge kinni. Eriti ilus oli tema kõrgem register ... nagu oleks keegi jäänõelu varrukast puistanud. Ma ei ole kunagi varem tundnud, et publik võib tõesti üheks sulada ja püüda olla nii vait kui võimalik.
Schubert mulle nii väga ei meeldinud. Juba see on minu jaoks liiga romantiline. Siinse arusaama järgi on ka Schöenberg romantiline...

Mauritshuis The Hague

Nägin nüüd pärlkõrvarõngaga tütarlapse päriselt ka ära. Ja üks Sittowi maalitud portree rippus ka seinal.
Põhinäitus oli aga Jan Brueghel vanema ja Peter Paul Rubensi kahasse tehtud töödest. Sõnatuks võtab.

Känguru

Loodetavasti olen nüüd "Võluflöödis" lõpuks "oma" looma saanud. Alguses olin loomaaia lühima isendina kotkas. See muudeti kiiruga ära ja nii olin paar proovi sipelgaõgija (mis polegi rotist nii kaugel). Aga kuna üks karu asendati känguruga ja karu omanik nägi känguruga kentsakas välja, anti see uus peletis mulle. Niisiis, olen känguru.
Loomad on vineerist välja lõigatud, siis veel tükkideks tehtud ja teibiga liigendatud. Nii saab need hõlpsasti kokku voltida ja kuni nende avamise hetkeni suhtliselt märkamatult kaenla all kanda. Et neid parem hoida oleks, on neile mingid käepidemed külge kruvitud.

Vale vastand on vale

Mu õpetaja on küll haige, ent eile tegi ta mulle siiski tunni. See kestis veidi üle kahe (astronoomilise) tunni. Nii juhtub, kui õpetajal ei ole kuhugi kiiret. Selle järelmõjuna olen täna emotsionaalses lohus.
Tegelikult olen mina herilasepesa ja tema on toikaga jõnglane. Kujuta siis ette.

No chance for Chance

Panin end vahepeal Michal Chance'i meistrikursusele kirja. Praeguse seisuga on seal 8 osalejat ja 8 inimest tagavaraks, mina nende viimaste seas. Aga õnneks saan seda ikkagi kuulata ja üks tüdruk laulab samu aariaid, millega minagi sinna läinud oleks, st "V'adoro, pupille" ja "Piangero la sorte mia" Händeli ooperist "Julius Caesar".
Laulmisele lähenetakse siin hulga metoodilisemalt kui ma harjunud olen. Esimesel aastal on meil kahe lauluõpetajaga grupitund, kus lahatakse laulmise põhitõdesid (nii nagu siin neid mõistetakse) ja räägitakse näiteks sellest, kuidas lugu õppida. Kogu juttu toetab töövihik, mille õpetajad meile koostanud on.
Eelmiseks tunniks tuli valida üks lihtsam lugu ja õppida see nii, et
0) võimalusel kuulad lugu noodiga;
1) tõlgid teksti ja kirjutad selle oma kaustikusse (mida mul polegi!);
2) õpid teksti hääldama ja soravalt lugema;
3) õpid teksti lugema kui luuletust, võimalikult väljendusrikkalt;
4) õpid laa-laa peal selgeks laulu rütmi;
5) mängid nt klaveril (või kuulad lindilt) laulu viisi ja jätad selle meelde;
6) loed teksti rütmis säilitades samal ajal väljendusrikkuse, hiljem võid viisi kaasa mõelda;
7) laulad teksti ilmekalt ühel noodil.
Viisiga tohtis lugu esimest korda laulda alles tunnis kõigi ees. Mina olin esimene. Oma suureks üllatuseks tuli see mul päris hästi välja. Seega on vähemalt minul lugusid niipidi hulga lihtsam õppida. See tähendab, et esimesse tundi minnes on mul lugu juba peas!

Oktoobris randa

Ilmad on siin nüüd külmad. Soojal ajal ma randa ei jõudnud, läksime siis Erkiga täna. Puhus vinge tuul ja mõne hetkega hakkas külm. Rand ise oli pikk-pikk ja läbi udu paistis merel nii 15 purjekat. Hollandlased, hullud inimesed, tulevad sellisel oktoobrikuu päeval aga oma laste ja koertega merd vaatama. Inimesi oli tõepoolest palju.
Vaatasime siis, kuidas kaks tüdrukut torni otsast benji-hüppe tegid ja tulime koju tagasi.
Pärast käisin joogas. Meil oli asendusõpetaja ja tundub, et homme paneb ka kohvitassi tõstmine käe värisema. Enne tunni algust ajasin veidi teiste inimestega seal juttu ja selgus, et kolm neist õpivad konservatooriumis. Keegi neist mu nime ei teadnud, aga üks teadis, et mulle tuli sõber külla! "Me oleme ju kõik üks suur pere," ütles tüdruk seepeale.

Söök

Sõber tuli külla ja tõi kohvritäie sööki: kohukesi, suitsuvorsti, leiba, kama, igasugu teri, kommi, ema keedetud moosi ja värskeid jõhvikaid. Ema oli karpi kõige peale veel kollase lehekese ja kõrrekese pannud ja mina nutsin selle peale lihtsalt krokodillipisaraid.
Tädi saatis mulle sõnastiku ja selle vahel oli talle tüüpiline boheemlaslik kiri, joonistustega ja puha. Väga armas :)

Pidur

Paistab, et mitmed asjad on nii, nagu nad ennegi olid. Esiteks on mu arvuti ikka veel remondis. Varuosadki pole veel saabunud.
Laulsin täna grupitunnis. Pärast seda oli küll tunne, et tahaks nutta. Ma ei tea, kas lollusest, kurbusest või jonnist. Olengi oma vana probleemi juures tagasi: ei suuda teksti elama panna. Tunnen, et kogu mu mõistus on selle vastu. No miks ma peakski end pingutama ja riske võtma, eks!
No ja siis ütles grupivend mulle: "Don't worry. One day you'll have to f*** on stage."

Tuulest viidud

Ilmad on siin sellised, et vihmavarjuga võib proovisõitu teha.
Eile unustasin prantsuse keele õpetaja juurde kohtumisele minna ja täna kooli minnes sõitsin trammiga peatusest mööda. Mu peast on ilmselgelt midagi ära puhutud.
"Die Zauberflötes" olid täna pisirollide katsed ja mina hakkan mängima LOOMA. Loodan, et lubatakse rott olla. Ma pole kunagi püüdlikumalt viilinud. Millest see siis nüüd?

Uni

Mõned uned panevad tervele päevale filtri ette. Rääkimata jutud ja olemata sündmused tulid mu juurde tagasi. Nad olid juba küllalt rahulikud, ent ikka veel mitte valmis lahkuma.
Ometi on hea, kui oled võimeline kogema midagi, mida päris elu pole lubanud.
On ju tore, kui unes kingitakse sulle suur valge kass nimega Pomm või kui näed, et käid lindude koolis ja õpid varblaseks.

Hullumaja puhvet

Nüüd olen siin ka teatris ära käinud. Kahhelplaatidest teatrikoridorid panid mind alguses imestusest kulme kergitama, aga siis ütles kaaslane, et see oli enne ujula. Tegelikult haises seal ikka veel kloori järgi.
Vaatasin uut ooperit nimega "Alzheimer". Sisu oli lihtne: ühe mehe elu esimestest haiguse ilmingutest kuni tema surmani (eutanaasia). Kuna kogu tekst (laulud ja dialoogid) oli hollandi keeles, siis ega ma rohkem sisust rääkida ei oskagi. Vahepeal näidati videolõike, kus teadlased avasid teemat neuroloogilisest, bioloogilisest, eetilisest, poliitilisest ja antropoloogilisest seisukohast. Muidu näidati etenduse ajal seinale pilti ajust, millel vastavalt haiguse arengule laienesid ka kahjustatud piirkonnad.
Muusika oli ootuspäraselt depressiivne segu klassikast ja popist. Orkestris oli neli harfi, mõned viiulid, tšello, kontrabassid ja marimbad või ksülofonid ja võib-olla veel midagi. Mõned harfidega osad olid päris ägedad. Kooris oli 12 tüdrukut, osa neist poplauljad, osa klassikalise kooliga. Koor oli kogu see kaks tundi laval ja neil oli väga palju teha. Nende partiid olid ikka koledad. Vahel kostus nagu mõni viisike, aga üldiselt oli see paras hullus.
Mu keeleoskusele vaatamata ei olnud mul hetkekski igav. Vaatasin, kuidas vanakesed hulle mängisid ja kuidas muud tuttavad laval käitusid. Üks aps juhtus ka: valgustaja ei pannud etenduse alguses orkestri puldilampe tööle. Selle peale keeras dirigent keset lugu näo saali poole ja kukkus eriti ilmekalt ja suurelt kätega pultide poole osutama.
Teatrist lahkudes oli mu rinnus kitsas. Ongi ehk parem, et ma kõigest aru ei saanud. Minu hollandi kaaslane ütles, et tekst oli omakorda räige ja jõuline olnud.