HaagisMumm

23 oktoober 2006

Amsterdam Concertgebouw

Tegelikult tahtsime Bachi passiooni (polnud täpsustatud millist ja mis kujul üldse) kuulama minna, aga ju ma olin siis piletimüüja meelest sümfoonilise muusika austaja nägu. Igatahes müüs ta meile midagi küsimata teise kontserdi pileti. Ma ei mallanud sabas ka uuesti seista, et see ära vahetada. Pealegi tundus see ootamatu pööre pigem põnev.
Niisiis laval olid Orchestre des Champs-Elysées, Philippe Herreweghe (dirigent) ja Christian Tetzlaff (viiulisolist). Mängiti Beethoveni viiulikontserti in D, op. 61 ja Schuberti üheksandat sümfooniat in C, D944.
Viiuldaja pianod võtsid hinge kinni. Eriti ilus oli tema kõrgem register ... nagu oleks keegi jäänõelu varrukast puistanud. Ma ei ole kunagi varem tundnud, et publik võib tõesti üheks sulada ja püüda olla nii vait kui võimalik.
Schubert mulle nii väga ei meeldinud. Juba see on minu jaoks liiga romantiline. Siinse arusaama järgi on ka Schöenberg romantiline...