HaagisMumm

03 oktoober 2006

Hullumaja puhvet

Nüüd olen siin ka teatris ära käinud. Kahhelplaatidest teatrikoridorid panid mind alguses imestusest kulme kergitama, aga siis ütles kaaslane, et see oli enne ujula. Tegelikult haises seal ikka veel kloori järgi.
Vaatasin uut ooperit nimega "Alzheimer". Sisu oli lihtne: ühe mehe elu esimestest haiguse ilmingutest kuni tema surmani (eutanaasia). Kuna kogu tekst (laulud ja dialoogid) oli hollandi keeles, siis ega ma rohkem sisust rääkida ei oskagi. Vahepeal näidati videolõike, kus teadlased avasid teemat neuroloogilisest, bioloogilisest, eetilisest, poliitilisest ja antropoloogilisest seisukohast. Muidu näidati etenduse ajal seinale pilti ajust, millel vastavalt haiguse arengule laienesid ka kahjustatud piirkonnad.
Muusika oli ootuspäraselt depressiivne segu klassikast ja popist. Orkestris oli neli harfi, mõned viiulid, tšello, kontrabassid ja marimbad või ksülofonid ja võib-olla veel midagi. Mõned harfidega osad olid päris ägedad. Kooris oli 12 tüdrukut, osa neist poplauljad, osa klassikalise kooliga. Koor oli kogu see kaks tundi laval ja neil oli väga palju teha. Nende partiid olid ikka koledad. Vahel kostus nagu mõni viisike, aga üldiselt oli see paras hullus.
Mu keeleoskusele vaatamata ei olnud mul hetkekski igav. Vaatasin, kuidas vanakesed hulle mängisid ja kuidas muud tuttavad laval käitusid. Üks aps juhtus ka: valgustaja ei pannud etenduse alguses orkestri puldilampe tööle. Selle peale keeras dirigent keset lugu näo saali poole ja kukkus eriti ilmekalt ja suurelt kätega pultide poole osutama.
Teatrist lahkudes oli mu rinnus kitsas. Ongi ehk parem, et ma kõigest aru ei saanud. Minu hollandi kaaslane ütles, et tekst oli omakorda räige ja jõuline olnud.