HaagisMumm

26 november 2006

Lihtsad asjad

Võib-olla tõesti kirjutan siia liiga keerukat juttu. Palju on muusikat ja kriitikat, vähe elu ennast.
Mu elu on nagu tudengi elu ikka. On päris hirmutav mõelda, et pärast nelja aastat ülikoolis olen uuesti nõus õppima. Kõige optimistlikumad arvutused näitavad, et kooli lõpetan ma alles keskea lävepakul olles.
Igatahes hommikul keedan ma Eestist toodud teradest putru. Päeva veedan reeglina koolis. Seal oldud aja võib üldjoontes kolmeks jagada. Üks osa möödub tundides, teine klassis harjutades (üksi ja ansambliga) või raamatukogus ja kolmas kooli kohvikus klassi või tundi oodates. Pole hetke, kus sa sealt mõnda lauljat ei leiaks. Igatahes, kui kiire on, tuleb kohvikust kiiresti mööda tuhiseda.
Klassi saab 1,5 tunniks. Õpilaspilet tuleb valvelauda järjekorda anda ja klassi vabanedes kutsutakse valjuhääldi kaudu võtme järele. Hea on see, et arvuti jälgib, kui kaua keegi klassis on olnud ja aja täitudes saab teise õpilase ruumist "välja lüüa". Halb on see, et võtit oodates tuleb kohvikus istuda (sest mujale valveonu hõiked ei kosta) ja lobiseda. Kell kaks tuuakse veel pealegi vahvlid müügile ja siis on õhk magus-magus.
Vahel käin pärast kooli teises eestlaste pesas külas ja istun nende valgel diivanil. Tegelikult on seal kaks eestlast ja üks poola poiss, aga see poolakas räägib juba täitsa ohtlikult hästi eesti keelt. Kõige paremini hakkavad talle muidugi igasugused roppused külge. Küsige siis veel, miks lapsed ropendavad.

2 Comments:

At 1:04 PM, Anonymous Anonüümne said...

Võin omast käest öelda,et poolakad kipuvad liiga kergelt ja kiiresti ära õppima eesti keele - tean isiklikult kolme, kes seda teinud on. Hirmus :D

 
At 3:09 PM, Blogger Unknown said...

Väga hea postitus! Tahaks ka vahvleid :)

 

Postita kommentaar

<< Home