HaagisMumm

30 november 2006

Teisipäeval oli mu kontsertmeistri esimene lauluõhtu. Õhtu pealkiri oli "Lost in Translation". Asja võlu oli selles, et kõik laulsid oma laule emakeeles (igaüks tegi tõlke ise). Nii kuulsimegi Barberit ja de Fallat sloveenia, Händelit poola ning Griegi hispaania keeles. Mina laulsin ühe Haydni lookese ("Pleasing Pain" ehk "Magus piin").
Eile esitasid laulutudengid koolis oma näitlemistundide lõputööd. Täpsemalt oli tegu Gilbert'i ja Sullivan'i kirjutatud looga "Trial by Jury". Minu meelest võrdub see tandem sisuliselt Juure ja Ojaga. Tükk ise on midagi muusikali ja ooperi vahepealset. Asja sisu oli lühidalt selles, et poiss lubas tüdrukuga abielluda, ent jättis ta siis maha, mispeale andis tüdruk asja kohtusse. Kohtupidamine lõppes aga suuremat sorti kaosega, sest kogu kambast tundis vaid üks tegelane seadust ja ülejäänud tegid enamasti seda, mis pähe tuli.
"Suuremates" rollides olid vanemad õpilased, koori (ehk vandekohtunike kogu) osa täitsid vabatahtlikud. Vandemehi oli meil tegelikult ainult neli: üks ilge gei, hall hiireke, talutüdruk ja kudumishull koduperenaine. Mina olin selles viimases rollis. Tõttöelda kaotasin juba esimeste sammudega laval asja üle kontrolli, sest publik lihtsalt röökis naerda. Ja mina ei suutnud ka tõsine olle, nii itsitasingi poole etendusest oma salli taga. Kohtunik oli meil purjus ja jutuhimuline, tema sekretär targutaja, kohtu uksehoidja musta mantli, kõrgete saabaste ja piitsaga ahistaja, süüalune valge ülikonna ja rebasega ilueedi, hageja süütu ilmega skandaalitseja ning pruutneitsi oli segu Paris Hiltonist ja nätsu suust välja venitavast tänavaplikast.
Mihkel tuli Amsterdamist ka seda palagani vaatama ja õhtu lõpetasime kogu kambaga ühes Haagi pubis. Ütlemata tore oli!