HaagisMumm

25 november 2006

Tundetu

Olen päris palju kuulnud, et mul pole piisavalt väljendusrikkust. Kontserdikriitika oli ikka selline, et kõik on nagu olemas, aga väljendust, väljendust...
Näitlemistundides oleme viimasel ajal emotsioonidega tegelenud. Praegu läheneme asjale hingamisega. Toereetiliselt on igal emotsioonil keres oma pesa, kust hingamine ta välja toob. Alguses kasvatasime lihtsalt omaette tundeid skaala 1-10, aga viimases tunnis tegime harjutusi juba paaris. Ühele paarile anti emotsioon ja siis pidid need inimesed teineteise tegevusele reageerima. Kes oli vihane, kes kurb, kes rõõmus, mina olin esmalt arg ja seejärel armunud. No tõesti, ühel hetkel tuleb sein ette, eriti veel siis, kui teisel pool on tüdruk.
Tegelikult annavad need samad lihtsad harjutused pildi sellest, kui palju sa tegelikult suudad. Ma kahtlustan, et pool minu probleemist seisneb hoopis selles, et mu tunded lämmatavad mind. Üsna sageli avastan laulutunnis, et näiteks kurbus surub mu õhu kinni. Vahel ongi parem püüda üldse emotsioonideta laulda. Muusikas võib viha ju hoopis tempo ja valjusega väljendada ega pea tingimata kulmu kipra tõmbama ja kõikidele vaenlastele mõtlema.
Praegu kuulan jälle Händelit. Tõesti, lämmatab!