HaagisMumm

04 detsember 2006

Jonnipunn

Ma ei kannata trügimist. Asi pole mitte selles, et ma ei tahaks kästut teha, vaid mu juhe jookseb nii kokku, et ma ei kõssagi enam. Siis saan ma veel enda peale vihaseks ka, et nii naeruväärseid situatsioone korraldan, mille peale läheb kõik loomulikult hullemaks.
Täna pidi grupitunnis laulma. Õpetaja käskis eelmisel nädalal Faure "Au bord de l'eau" võtta. Ma teadsin juba siis, et ei suuda seda nädalaga pähe ajada. Ja ei suutnudki.
Õppisin teksti hommikul, lõunal, õhtul, öösel, rongis, koolis, kodus, voodis, dušširuumis, kooli jalutades... Teksti sain pähe, muusika ka, aga kui kaks asja kokku panin, siis kustusid muud asjad jälle ära. Kui sõnad lähevad meelest, siis pole meloodiat jne.
Loomulikult ei võinud ma poole oma ajast nooti ette võtta. Pidin leiutama, aga ma ei oska leiutada. Seda veel vähem prantsuse keeles, kus ma võin niigi vabalt enese teadmata sõnu nii kombineerida, et silmapiiril on näha lillelõhna suitsuna taevasse tõusmas.
Kui ma siis viimaks noodi ette sain, oli veidi kergem. Hea on see, et vokaalse poole pealt polnud õpetajal suurt midagi öelda.
Kurb on see, et ma kaotasin ühe kahest korrast poolaastas, kus õpetaja näeb mind distantsilt lugu esitamas, ilma et ta ise peaks klaveril noote taguma.
Kõige selle peale ütles Rita, et tubli, hästi tehtud. Sa oled tugev inimene, teed asju omal viisil. Eestis nimetatakse seda jonnimiseks ja riieldakse koledal kombel.