HaagisMumm

09 jaanuar 2007

Hädavarese söögilaud

Mul on tunne nagu mingil suuremat sorti kohmakal põrnikal, kes on selili keeratud ja nüüd meeleheitlikult jalgadega siputades end ümber üritab keerata. Vähe sellest, et ma ikka ja jälle oma vanade murede juurde tagasi pöördun, on siin uued ootamas.

Kas on normaalne, et oma kõrges eas ei suuda ma ikka veel end ise ülal pidada? Antud situatsioonis ilmselt jah. Ja arvestades seda, kui pinnapealselt ja planeerimatult ma oma elu siiani elanud olen, on see asjade loogiline kulg. Jääb üle vaid rõõmustada selle üle, et mul õnne on olnud.

Siit edasi. Siin pean ma oma elu ise planeerima (oh seda üllatust!), keegi ei näita isegi ligikaudset suunda, kust alustada. Ega ma ju seda ka ei taha, et keegi mulle kõik sammud viimseni ette dikteeriks. Nii palju olen ma ju suutnud, et tuba on olemas, üür õigel ajal makstud ja toit vajadusel laual.

Kas ma tean, mida ma tahan? Laulda, seda küll. Mida, millised on mu võimalused? Keegi (ma ise ehk?) on mu fantaasiale aia ümber ehitanud. On tunne, justkui oleks see väike lapike siin minu mängumaa ja seal teisel pool on ruumi ainult "vägevatele". Kuulge, isegi lambad saavad üle aia!

""Mitte suur" hääl, ise ka väike, vähe väljendust," on see, mis praegu kõrvus kumiseb. Et ooperisse siis ei saa... Miks mul on nii raske leppida sellega, et tegelikult suudan ma seda kõike? Ma võiks mängida kõiki neid väikseid sädistajaid: intrigante, toatüdrukuid ja armukesi! See meeldiks mulle, isegi väga. Või teha soolokontserte või koostööd instrumentalistidega, laulda kooris või ansamblis, esineda suurvormides või hoopis õpetada. See eeldab muidugi repertuaarivalikut. Muidugi niipea, kui ma raamatukokku jõuan, läheb peas jälle kõik sassi :)

Peale selle teeb veel muret vike pisiasi, et ilmelt ei oska ma inimestega suhelda, mitte karvavõrdki. Kui ma suudaks korrakski oma iroonia, sarkasmi, kahtlase huumori ja keerutamise jätta ning rääkida inimestega siiralt ja südamest. Aga kõik see on mu ümber nii tihkelt kui nukkuva rööviku kest...

5 Comments:

At 1:42 PM, Anonymous Anonüümne said...

"Kui ma suudaks korrakski oma iroonia, sarkasmi, kahtlase huumori ja keerutamise jätta ning rääkida inimestega siiralt ja südamest." -
- see jutt on täpselt minu kohta - pole seda kunagi suutnud sõnadesse panna, miks ma inimestega läbi saada ei oska...
Tänud!

 
At 2:26 PM, Blogger Maria said...

Võta heaks!

 
At 8:23 AM, Anonymous Anonüümne said...

Ma tean vähe inimesi, kes suudaks minuga rääkida nii siiralt ja südamest nagu sina. Vabandust, et mind sinu jaoks eile öösel polnud.Vahel on tunne, et mind ei ole enam enda jaoks ka.

 
At 2:46 PM, Blogger Unknown said...

Tead, Maria, mulle sa küll väga meeldid :P

 
At 8:28 PM, Blogger Maria said...

Aga ma ei mõelnud siin üldse lohutust nuruda. Tore on sellegi poolest!

 

Postita kommentaar

<< Home