HaagisMumm

20 veebruar 2007

Study Day: Breath

Naljakalt nimetatakse siin asju, nagu me siis muul ajal ei õpikski. Selle õppepäeva raames tuli endale kuue loengu seast neli valida. Kõik need käsitlesid hingamist, mõni neist jooga, mõni aleksandertehnika, logopeedia või lavalise liikumise aspektist.
Mõnes mõttes räägiti ju asjast, mida me kõik oskame - hingan juba sünnist saati. Aga nagu selgub, on palju olukordi, kus me hingamise katkestame, näiteks kui oleme vihased, hirmul või liiga hõivatud mõne ülesande korrektse täitmisega.

Kui teame, mida ja kuidas öelda, ei mõtle me iial hingamise peale. Kui äkki tuleb aga luuletust kõva häälega ette lugeda, sekkume hngamisse. Kuumale supile või põletada saanud näpule puhume kõige eeskujulikuma tehnikaga. Täpselt nii lihtne see ongi.
Hingamist on lihtne jälgida, kui võtta tugevam kummirõngas ja seda välja hingamisel rinna ees kätega horisontaalselt venitada. Kui kummi lõdvendada, "lõdvestub" ka diafragma ja õhk pääseb jälle kopsudesse. Ühelt poolt näitab see, kui kiiresti ja hõlpsalt võib õhk kopsudesse pääseda ja teiselt poolt on tunda, kui stabiilne ja pidev peab olema tugi väljahingamisel.

Inimesed unustavad tihtipeale oma selja olemasolu ja elavad justkui oleks neil ainult esiosa. Mis juhtub, kui hingata selga ja õhk kuni jalgadeni juhtida? Mis juhtub, kui juhtida õhk jalgadesse ja samal ajal pähe lilli kasvatada? Mis juhtub, kui hingata publik endasse? Mis juhtub, kui kanda oma keha täpselt jalgadel ja kõndida keskendudes ühele punktile seljas? Mulle pole taolised võimalused pähegi tulnud. Nii palju kui ma selle tunni ajaga selgeks sain, teevad kõik need trikid meid paremateks lauljateks, paremateks esinejateks.

Igal hetkel tasub tähele panna, kas ma ikka hingan veel, kas ma tunnen, et mu jalad toetuvad maha, ja kas ma tajun ruumi enda ümber.