HaagisMumm

10 aprill 2007

Juba tükimat aega on kummaline olla. Terve vaheaja magasin ma sõna otseses mõttes maha. Täna käisin Ami tunnis. Kõik oli valus, mitu korda oli tahtmine öelda, et aitab küll. Lõppkokkuvõttes õnnestus tal mind kuidagi kokku korjata. Ometi ütles ta, et mulle on veel puhkust vaja. Mõnel on kohe tundlad...
Pärast seda läksin Rita juurde, kes omakorda materdas mind parajalt. Laulsin jälle Mussorgskit. See lugu on nagu sibul või mina lõputult kestuv madu. Igatahes sain pildi sellest, et naeratusega kuklas annab palju ära teha, kõrges registris tuleb ikka rinnakondiga rääkida ja ma suudan lõuga õigesti avada vaid sõrmi kõrvade juurde toppides. Ma loodan, et suudan midagi sellest tunnist nüüd alles ka hoida.