HaagisMumm

05 mai 2007

Ilmselt olen ma mingis punktis oma õpetajat valesti mõistnud ja nüüd on pea nädal aega harjutamiserutiin tugevasti häiritud olnud. Mul ei ole mingit tahtmist oma häält ära karjuda, aga just selline tunne on.
Neljapäevane laulutund läks suhteliselt aia taha. Eksamite tõttu tegi õpetaja uue tunniplaani. Tunnid olid lühemad ja kannatamatud õpilased tilistasid aina uksekella.
Õnneks kutsus õpetaja mu reedel tagasi. Siis saime mu probleemi rahulikult lahti harutada ja lahendust otsida. Siit on kõige olulisem meelde jätta, et kui midagi on valesti, ei tasu seda oma keskendumispunktiks võtta. Parem on teha midagi, mis kindlapeale välja tuleb ja optimistlikku suhtumist hoida aitab.
Teiseks son nüüd selge, et suures hädas võib õpetajale helistada ja lisatundi paluda, või viite minutit... Ma ei ole kunagi sellele mõelnud. Tunniväline aeg tundub justkui õpetaja oma olevat.
Kolmandaks saabus teadmine, et ma võtan oma tegemisi siin liiga tõsiselt ja see lämmatab. Nii võib üsna ruttu laulmisest villand saada.

Vahepeal olen veel paari eksamit kuulanud. Ka see noormees, kes mind enne jõule oma laulmisega nutma pani, sai eksami tehtud ja võib nüüd kooli ukse enda järel sulgeda. Kummaline on see, et kuigi tema laulmine on jõuetu, oskab ta suurepäraselt deklameerida. Ma annaks kõik jutustaja rollid talle, kahtlemata.