HaagisMumm

02 juuni 2007

Mis meist saab?

Iganädalasel "Sirbi" ringil sattusin sellisele lõigule: "Steineri arvates domineerib meie keskastme muusikakoolides praegu liialt solistikeskne mudel versus ansamblikeskne mudel. Ent elu näitab, et solistiks kasvavad vähesed noored interpreedid, enamik tegutseb muusikapõllul edaspidi siiski orkestrandi-ansamblistina. Muuseas, hilisemas vestluses EMTA rektori Peep Lassmanniga juhtis viimane tähelepanu asjaolule, et solistikeskne kallak domineerib Venemaa muusikahariduses ning ansamblikeskne USAs, ent kummalisel kombel tulevad head ja väga head solistid mõlemalt poolt, nii Venemaalt kui Ameerikast."
Sarnaste probleemidega maadleme ka meie siin Hollandis. Lauljad käivad mööda kooli ringi nagu tulvased primadonnad. Selle kõrval unnatakse, et ei tea, kus nad tööd saavad. Aga kui kool teeb ettepaneku kammerkoor moodustada, on kõik kadunud. Ansamblilaulu tase on nukker. Ma ei julgeks oma ansambliga isegi koolikontserdil esineda. Osalt on probleem lauljate ebapiisavas tehnilises tasemes (ansambel algab juba esimesel aastal), ent suurem häda tuleb arvatavasti ikkagi mõtlemisest.
Mulle meeldib vanamuusika osakonna kontsertidel käia. Nendel lauljatel seal pole klaverisaatjat (klavessiini-, oreli- või lautomängijat nende puhul). See tähendab, et iga laulja paneb ise oma ansambli kokku. Otsib gambamängija, klavessiini, keelpillid, flöödid või mida parasjagu vaja on; korraldab proovigraafiku ja teeb nendega siis tööd. Lõpuks kontserdil tekitab see väga erilise õhustiku. Esiteks on kõik sõbralikud, nii laval kui saalis. Kõik nad teavad, kui keeruline on leida mängijaid, ruume ja harjtusaegu. Kõik nad saavad aru, et tehnilised vead on vaid hetke probleemid ja mängijat ei põrmustata selle pärast.
Klassika poole peal aga krimpsutavad lauljad iga kileda või musta noodi peale nägu. Oleks, et me suudaks siis kõik perfektsed olla.