HaagisMumm

08 august 2007

Harjutusi iseseisvaks eluks

Belgia reis, mida ma nii kaua ootasin, tõi nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid üllatusi. Nagu ikka, läksin sinna laulma, seekord maailma kammerkoori.
Projekti alles lükatakse käima ja seda oli päris tugevalt tunda. Siiski loodan, et see saab hoo sisse, sest hea korralduse puhul pakuks see kuulajatele suurepärase muusikaelamuse.
Seekord oli koori ette toodud orkestridirigent. Koori jaoks polnud see loomulikult parim lahendus, ent ometi on dirigendiametis midagi nii põhjapanevat ja olulist, mis peaks võimaldama ka tavapärasest erineva koosseisuga hea töömeeleolu ja rahuldava tulemuse saavutada. Ent mida polnud, seda polnud. Koor kaotas dirigendi vastu austuse esimese päeva lõpuks. Ma ei saanudki aru, miks see täpselt juhtus. Ehk seetõttu, et ta otsis pidevalt orkestri kõla, mida me ei ole suutelsed tekitama, või hoopis selle pärast, et proove oli kaheksa tundi päevas ja nii kolm päeva järjest.
Kõige suurem häda oli ilmselt selles, et kuna ta käed olid täiesti tummad, pidi ta palju seletama. Rääkimine võtab aga palju aega, eriti kui sõnadki pole täpsed. Ja kõpuks tema muusikalised ideed, hakkimine ja lugematud aeglustused, võtsid kogu peenuse, mis Brahms, Schumann ja Schubert lugudesse põiminud olid.
Kui oleks tekkinud dialoog, oleks palju asju lihtsamad olnud. Need lauljad on pool elu koorides laulnud. Me oleme kõik koos laulnud, seda koori kui tervikut võib usaldada. Dirigendi õlult oleks saanud palju muresid võtta, aga selleks ei tekkinud võimalustki. Selgelt peaks kooris olema üks inimene, kes lahendaks taolisi küsimusi koori, dirigendi ja korraldajate vahel.
Teisalt peaks küsida, kas end professionaalideks pidavad lauljad võivad nii käituda. Dirigent on kkagi dirigent ja laulja töötab tema jaoks mitte vastupidi. Tundus, et vähmalt kontserdil võttis koor end kokku. Aga väärtuslik õppimise aeg, mõtete ja ideede genereerimise aeg oli kulunud müüri ehitamisele.
Heade mälestustega tulin koju aga ikka inimeste pärast. Iga kord läheksin nagu vanade sõprade juurde tagasi. See avatud, rõõmsameelne ja alatasa naerda lõkerdav kamp on minu jaoks lihtsalt midagi erilist. Kavas oli traditsiooniliselt libahunt (täiendustega!!!) ja märgimäng. Belgia mägiteedel lennujaama poole loksudes sain teistelt paar uut ideed. Üks on lausa unistuse mõõtu :)
Kusjuures sellel maailma noortekoori suvesessioonil libahunti enam ei mängitudki. Uued ajad.