HaagisMumm

29 august 2007

Möll

Belgias oli kokkuvõttes imetore. Lausa kurb oli sealt ära tulla. Mul on küll kahtlane tunne, et selle kooriga andsin oma elu kõige pikema kontserdi – 2,5 tundi koos vaheajaga. Endal olid küll mitmesugused tunded kontserdi osas, aga publikule näis meeldivat.
Lõpuks oligi meil üks sopran puudu. Seega jäingi Mahleri loos üksi. Miskipärast saan üksinda paljude asjadega paremini hakkama kui grupis. Nii on hulga kergem oma vastutust ja panust tajuda.

Maarja on ka nüüd Haagis. Nüüd sai läbi elatud see, mis eelmisel sügisel tundmata jäi. Oli mul ju kodu juba juunist olemas ja teadjamad inimesed pidevalt kõrval. Esmaspäevast saadik oleme talle tuba otsinud ja täna leidsimegi. See on küll vaid kolmeks kuuks, kuid selle aja peale leiab kindlasti midagi mõnusat. See on täielik ime. Augusti lõpp on uue kodu otsimiseks küll kõige kehvem aeg. Selle lühikese otsingu käigus koperdasime meiegi mingi friigi otsa. Ilmselt kuulub ka see protseduuri juurde...

2 Comments:

At 6:14 PM, Blogger liivi said...

no USA mammutkontserdid a la 2003 olid ka ikka üle 2h enamasti. a maitea kui palju. niiet ei PRUUGI olla pikim, aga võib olla :)
muh muh kallide eest!

 
At 6:48 PM, Blogger Maria said...

Nojaa, aga USA kontsertidel oli märkimisväärne osa ju ikkagi kõnedel. Belgias me laulsime ühe mustlaslaulu teise otsa.
Kusjuures, kavas oli ka libahundi laul!

 

Postita kommentaar

<< Home