HaagisMumm

03 september 2007

Failure

Kooli avaaktus on mu jaoks alati nooremate õpilaste teema tundunud. Kuna eelmise aasta avakontserdist olid meeldivad mälestused, võtsin täna ikkagi saalis koha sisse.
Juba eelmise aasta intro ainest jäi mulle mulje, et kooli uus suund on improviseerimist igati soodustada ning seda vaata et peale sundida. Nii oligi selle aktuse teema improvisatsioon. Avalugu oli ju päris põnev. Pala "Failure" oli kirjutatud kontrabassimängijale, kes pidi mängimise ajal ka teksti lugema. Loo eeldus oli, et ühel hetkel peaks muusik kuskil ikka vea tegema, noote vahele jätma või muul moel puterdama. Või kui ta seda ei tee, oleks ta loo sügavama sisu kontekstis ikka läbi kukkunud.
Teise loo oli kirjutanud keegi kooli kompositsioonitudeng. Pala oli viiele löökpillimängijale, kes imiteerisid koolipingis istumist ja siis kas pliiatsite või muude kirjutusvahenditega erinevaid helisid ja rütmimustreid lõid. Mngijad istusid seljaga saali poole ja nende nägu näidati ekraanile. Mind on alati imestama pannud, kui sünkroonselt löökpillimängijad end liigutada suudavad. Väga äge!
Kolmas etteaste oli tšello- ja oboeõppejõult. Nende idee oli "teaduslikult uurida" improvisatsiooni ja suhtlemist õpetamises. Siin käis korraks peast läbi, et nüüd on vist ka klassikalistel muusikutel aeg kunstnike rada minna, kelle tööde ümber on palju laiem teoreetiline ja filosoofiline abstraktsioonide sõrestik kui muusikutel seda kunagi vaja on läinud. No igatahes tuututasid ja kõhistasid nad natuke aega laval, sekka midagi "artistry'st" seletades. Sellisel tegevusel võib olla oma koht muusikateraapias või mingil loovuse arendamise kursusel ja võib-olla ka päris instrumendi õppimise alguses, aga (akadeemilise) muusikahariduse andmisel tuleks see keldrikorrusele heliteoreetikutega ühte tiiba lükata.
Aktuse pärl ja kokkuvõte oli 15minutiline improvisatsioon. Lavale toodi klaver, elektrikitarr, basskitarr, kontrafagott vms hiigeltoru, harf, põikflööt, klarnet, plokkflööt, suur trummikomplekt, saksofon, gaasiballoon ja süntesaator. Nende ette astus dirigent, kes siis näitas, kes ja mil moel mängima peaks. Minu meelest pole selliseks laamendamiseks muusikakoolis käia vaja. Suurema osa ajast hoidsin kõrvu kinni, sest isegi see flökkflööt suutis selliseid kriiskeid kuuldavale tuua, et mu kõrvadel hakkas lihtsalt valus.
Minu jaoks oli see aktus paras krahh, ent ehk oli see taotluslik. Siiski veendusin veel kord selles, et mina tahan teha ilusat, meloodilist ja voolavat muusikat. Ja teiseks, minu maitse-eelistused kõrvale jättes olid Varese müraavastused siiski geniaalsed.