HaagisMumm

22 oktoober 2007

Euridice

Itaalia helilooja Jacopo Peri nimi oli mulle varem kuskilt meelde jäänud. Ilmselt oli see muusikaajaloo õpik, kus räägiti ooperi sünnist. Ma ei osanud kunagi unistadagi, et ma võiks seda oooperit kunagi näha või kuulda, rääkimata selle esitamisest.
Poolteist nädalat tagasi mainis Rita tunnis korraks, et ma võiks Peri "Euridice" jaoks dirigendile ette laulda. Katseteni oli siis aega vaid nädal. Esimese hooga arvasin, et see oleks lollus. Ent kui Rita ütles, et võiksin lihtsalt ansamblisse kandideerida, tundus mõte juba huvitavam.
Ettelaulmine ise oli kummaline kogemus. Sopranikandidaadid kutsuti kõik ühte ruumi ja siis hakati meid üle kuulama. Kuna ma olin ainult ühe väikse lõigu ette valmistanud, siis palus dirigent mul veel kolm lõiku noodist laulda. Mu süda tagus sees nagu meeletu ja rütmidega panin vist kohati puusse, aga muidu sain noodid puhtalt ja õigesti lauldud. Üldiselt tundus, et dirigent oli minuga rahul.
Kolmapäeval sain teada, et Euridice ja Veenuse roll tuleb jagada minu ja ühe kõrge kontratenori vahel. Ooperi esietendusel mängisidki ju ainult mehed. Neljapäeval hakkasid juba proovid. Materjali ettevalmistamiseks jäi aega vaid üks õhtu. Reede õhtuks sai siis selgeks, et mina olen Euridice.
Ma olen lihtsalt hullu moodi rõõmus, et saan lõpuks ometi vanamuusikaosakonna projektis kaasa teha. Mul on teistelt osalejatelt väga palju õppida. Ja et üks õige vanamuusik ei laula ju mitte kaasaegsest noodist, vaid ikka käsikirjast, siis tuleb mul ka seda paremini lugema õppida.