HaagisMumm

10 oktoober 2007

The Fairy Queen

Nagu Michael Chance ütles, sünnivad kõige paremad, vaimukamad ja kõige rohkem energiat kandvad etendused siis, kui ükski õpetaja tööprotsesi vahele ei sega. Nii peabki olema
Üks orkestridirigent juhatas oma lõpeksamiks Purcelli teatrimuusikat, mis on koondatud ühtse pealkirja alla "The Fairy Queen". Tegu polnud ooperiga tänapäevases mõistes. Tol hallil ajal käisid inimesed teatris lepingud sõlmimas, teiste riietust kritiseerimas ja flirtimas ja nii iga päev. See tähendas omakorda, et laval toimuv oli pelgalt taustamuusika, mida esitatigi rahulikult 10 õhtut järjest uuesti. Sellel puudus igasugune siduv sündmustik, kui samad tegelaskujud (haldjad, nümfid ja nende kuinganna) välja arvata.
Etendus kestis kolm tundi ja mul polnud kordagi igav. Tõttöelda oli see mulle endalegi üllatuseks. Väga suur roll oli siin lavastajal, kes oli suvalised tekstilõigud õpetlikuks looks kokku sidunud. Laval olid ulakad kloostrikooli tüdrukud, kel noormehed öösel külas käisid, keda joodik vanamees taga ajas ja kes koolipingis ikka jutustasid, tukkusid ja õpetajat ninapidi vedasid. Lava piire murti igal võimalusel: roniti lae alla, lauldi saalist, pandi ka instrumentalistid laulma ning segati oma vallatustega orkestrit. Lavastuslikus mõttes ei püütudki ajastutruuks jääda ja see lisas loosse pigem särtsu. Muusikalises mõttes oli kõik autentne: instrumendid, häälestus, laulutehnika ja improviseerimine. Dirigendi eksami pärast polnud mul kordagi hirmu. Unustasin dirigendi sootuks ja nautisin muusikat. Kõik oli loogiline ja sujuv.
Nii et ka Purcelli muusika, mis Eestis vahel liigse tuimuse tõttu ära põlatakse, võib olla vägagi köitev ja vallatu.