HaagisMumm

12 november 2007

Tahtsin öelda, et olen ikka elus. Üleujutust ei tulnud ja tuul ei läinud ka väga kurjaks. Rattaga ma enam sõita ei julgenud, aga kahe jalaga püsisin ikka teel.

6. novembril oli mul kontsert Amsterdami Muziekgebouws koos Schönberg Ensemble'iga. Reinbert de Leeuw juhatas. Tema on mu uus lemmik, pahur vanamehike. Ma ei saa eriti aru, mis ta räägib, aga õnneks häirib teda ühes proovis maksimaalselt kolm erinevat asja. Siis peab ainult jälgima, kelle poole ta kätega vehib.
Mängiti ainult Janaceki. Mul tuli koos Inbali ja Marianiga laulda loos nimega "Zápisník zmizelého". Teos on kirjutatud suuremalt jaolt tenorile (nii 25 minutit 30st), natuke on laulda ka aldil ja veel vähem kolmel naishäälel taevast. Meid kolmekesi aeti lae alla lampide juurde. Väga äge oli. Alt paistis me pesa kõrgel olevat, aga üleval olles polnud viga midagi. Kõige kummalisem oli saali akustika. Iga viimangi sahin kostis väga hästi saali. Ja meie pidime muidugi väga-väga vaikselt laulma. Ma ei ole vist kunagi nii vaikselt kõhistanud, aga pidasin ikka vastu.
Kriitika oli igatahes soosiv, ajalehes kirjeldati meie laulu nii: "Spooky-like beautiful vowels decend" (ühe tuttava vabatõlge hollandi keelest).

Muidu läheb kõik vana rada pidi. Täna passisin 10 tundi koolis. Õpin juba vaikselt Euridice rolli.
Barbara keelas ära selle asja, et igasse tundi uue looga sisse marsitakse. Nii ma nüüd käiangi rahuga Mendelssohni. Viimases tunnis laulsin loo kaks korda läbi ja ülejäänud 35 minutit kulus ühe ja sama fraasi tuiamisele. Ma ei läinudki närvi. Ahastus ei tulnud ka peale ega nutt kurku. Lõpuks hakkas hoopis koitma, et tegelikult on jah iga teine noot valesti, ilma liialduseta.