HaagisMumm

04 märts 2008

Vahepeale on mahtunud terve hulk sündmusi. Eelmisel nädalal oli meil koolivaheaeg. Oligi juba aeg. Mulle ei mahu enam pähe, kuidas Eestis sai jõulust jaanipäevani puhkuseta koolis käidud.
Igatahes esimene tähtsam üritus oli Vabariigi aastapäeva tähistamine Amsterdamis Silvia juures. Sõime kartulit ja kiluleiba. Lisaks oli veel kama ja Vana Tallinnat. Igavesti armas oli üks õhtu ainult eestlase keskel veeta.
Järgmisel päeval oli Eesti saatkonna vastuvõtt Haagis Niuwe kerk'is. Esinesid "Ellerhein" ja Hortus Musicus. Kava oli armas ja mitmekesine ning kontsert ise üldplaanis hoogne. Konkureeriva firmaga ei saa küll igas asjas nõustuda, aga lõpuks on maitsed erinevad ja igaühe enda otsustada, mis siis muusikas välja tuua.

Edasi viis tee Milanosse. Läksime Maarjaga Helenile külla. Ööbisime tema juures armsas "geto"-korteris. Peale muude elas seal veel kass Brutus, kes meie külastusest veidi ärevaks muutus ja nurjatusi korda saatis.

Ainult Milano jaoks on neli päeva küll liiast, kui ei ole just tahtmist ja võimalust end ogaraks ostelda. Moepealinn ju ikkagi... Linn ise on suur ja hall, päris kole ei paindu keel ütlema. Jalutasime ringi, vaatasime lossi ja katedraali, külastasime kommunismihõngulist maalinäitust, sõime jäätist, käisime poodides ja pitsat söömas. Mina käisin veel pillimuuseumis, mis tegelikult kujunes minu jaoks kõige huvitavamaks sündmuseks. Pilk kastist välja.
La Scalas tasub igatahes ära käia, mida iganes nad seal ka siis ei mängiks. Pileti saab teatri kõrvalt kaks tundi enne etenduse algust 12 euro eest. Meie vaatasime Bergi "Wozzeckit". Kuulasin seda kunagi muusikaajaloo eksami tarvis plaadilt ja tol hetkel ei suutnud ma koledamat ooperit ette kujutada. Suures saalis lavastatult oli mulje sootuks teine. See muusika polegi nii kalk ja kokku pressitud nagu varem tundus. Loomulikult olid dirigent, lauljad ja orkester suurepärased. Nüüd ei tundugi see maailm enam nii kättesaamatu ja muinasjutuline.
Viimasel päeval kondasime Como järve ääres. Seal nägi natuke ka stereotüüpset Itaaliat: kujukesi, kaunilt kujundatud aiakesi ja fassaade, kitsaid külatänavaid, treppe, mägesid ja imeilusat vaadet järvele.
Üldiselt jõudsin Itaalias palju mõelda. Mõned asjad said selgemaks, mõned uued mõtted tulid ja üldse oli see paras õppetund.

Nüüd olen koolis tagasi ja kalender täitub hirmuäratava kiirusega igasugu ettevõtmistega. Palju põnevat on ees. Et sellest ka rõõmu tunda, tuleb hoolikalt planeerida.