HaagisMumm

31 detsember 2006

Vaheaeg kulub magamisele. Võimatu on üles tõusta, kui kell 10 on õues ikka veel pime. Ema ütleb selle peale muidugi, et juba kella üheksast on valge. Hollandil on ikka oma eelised...

27 detsember 2006

Welcome to far far away

Olen nüüd mõned päevad juba Eestis. Loomulikult tuleb perele ja sõpradele aina oma elust rääkida, see aga sunnib mind ka enda jaoks kokkuvõteid tegema. See polegi teab mis kerge.
Ja teiseks tuleb siit paar kõva planeerimise õppetundi. Paras mulle, kulub ära.

21 detsember 2006

Nukker

Täna olid koolis lauljate eksamid, kus otsustati, keda lastakse lõpetamisfaasi ja keda mitte. Kuulasin neid ja nutsin. Ühest poisist oli lihtsalt nii kahju. No mis poiss, vanust on tal ehk juba 30 ringis. Kuju nägi oma põskhabemega välja nagu väike hamster, nägu ühteaegu nii hirmul kui õnnetu. Hääl oli sel kontratenoril ju kena, aga ... kokkuvõttes kinnitas ainult seda õnnetut pilti. Nii ta siis laulis seal "Agnus Dei" Bachi h-moll missast ja kolm osa Schuberti laulutsüklist "Winterreise".
Ma ei ole kunagi varem kontserdil nutnud, aga nüüd... "Sa ei pea seda tegema, sa ei pea siin laval olema! Miks keegi ei ütle sulle?" oli kõik, mis sel hetkel pähe mahtus. No ja siis oli ta veel kavalehele kirjutanud, et kõike head ja Merry Christmas. Selle peale hakkas veel kurvem.
Komisjon oli karm. Ma tean vaid ühte otsust, ent selle taustal võiks arvata, et kaheksast lauljast lastakse lõpetamisfaasi kolm või neli. No ja miks nad peaksidki leebemad olema, elus ei anta sulle midagi andeks. Samas ei saa ma aru, miks ei öelda kas või sellele samale poisile, et ole hea ja õpi teine amet enne kui on liiga hilja.

Suur osa tudngeid on juba koju läinud. Seepärast olin täna üksi saksa keele tunnis. Nii sain esimest korda elus oma saksa keele häälduse kallal tööd teha. Oleks ma enne teadnud, milline pähekl see on! Aga üldse, mulle meeldib siin koolis rohkem, kui nii palju sagimist ei ole.
Nüüd pakin aga asju ja homme lendan koju. Läheme siit Haagist sloveenlastega koos ja loodetavasti saame ka lennujaamas veel mõnda aega koos olla.

18 detsember 2006

Oscar

Nohh, keelatud lood. Lugu ise läks puusse, aga kõigil oli naljakas. Üleüldse on õpetlik end vahel narriks teha ja Oscar ongi narr ju! Üritus ise nägi välja nii, et Rita tõi veini, mahla ja näksimist ning õpilased laulsid. Siiski, õhtu säravaim esitus tuli ikkagi pianistilt, kes laulis mingi tangolaadse absurdilaulu.
Pärast seda oli lauluosakonna üldkoosolek, kus saime kõikide ainete kohta oma arvamust avaldada ja juhataja lubas korrektuure teha. Näiteks püütakse meile liikumistunde anda ja rütmiklass ära kaotada. Ja foneetika kokku tõmmata ja saksa keele õpetaja tööle panna.
Rütmiklass sai alguse sellest, et oli paar õpilast, keda tuli rütmis järele aidata. Sealt edasi hakkas asi kasvama ja juba järgmisel aastal oli rütmikursus kõigil lauljatel kohustusliku ainena tunniplaanis. Nüüd on asi läinud selleni, et meil on terve aasta seda tüütut koputamist, aga juba detsembris taome rütme, mida kohtab nt Andriesseni või Bergi loomingus. Pealegi on fraas "Õpetaja, ma ei suuda nii kiiresti koputada!" asendamas kõiki mu parasiitsõnu.

Ma sain tühja kaardi!

17 detsember 2006

Kripeldus

Tahaks midagi kangesti öelda, aga ühtegi sõna pole. Või on see ootusärevus? Mul pole midagi oodata.

16 detsember 2006

Keelatud lood

Laulmine on tõsine töö. Tunnid on tegusad, harjutamine keskendunud ja kontserdid ka tagatipuks tõsised. Kogu see trall käib ikka paremaks saamise nimel. Aga ometi ei ole nii, et kõik võivad laulda kõike ja kohe praegu. Lauldava repertuaari panevad esmalt paika hääle omadused, seejärel tulevad tehnilised ja artistlikud oskused. Loomulikult ei lähe keegi lavale looga, mis välja ei tule või häälele kuidagi ei sobi.
Et meil siin koolis kõik kole tõsiseks kätte ei läheks, on semestri viimases grupitunnis lubatud (tegelikult kohustuslik) laulda mida hing ihkab. See on see üks kord, kus ei heideta ette ühtegi vääratust. No ja sopranile on see tõepoolest ainus võimalus mõnda tenori aariat laulda jne. Peaasi, et lõbus oleks!
Mis kogu selle ettevõtmise mõte on? Aur välja lasta.

Aitäh, kaardivägi!

Projekt "Mummile hunnik kaarte" käib täie hooga. Neid langeb mu postkasti nagu sügisel lehti puust. Praegu on kaarte kokku juba 18. Sel puhul tegin Orkutis tänuringi.
Aga nüüd lähen jälle "Libahunti" mängima. Vot, kui kord juba maitse suus, siis ei saa loobuda!

15 detsember 2006

Reede õhtu

Mingi ime läbi olen täna üksi kodus. Laiutan elutoas teleka ees diivanil ja söön jäätist. Vahelduseks on päris hea omaette olla ja lõõgastuda. Homsest hakkab jälle töö pihta.
Koolis viitavad kõik märgid vaheaja lähenemisele. Õpilased on näost valged ja loppis, sõbrad sõidavad järjest koju vaheaega veetma ja harjutusruumigi saab kiiremini kui tavaliselt. Täpselt nädala pärast olen ka mina kodus ja võin lõpuks natuke aega korralikult magada.
Järgmisel nädalal ootavad mind ees kaks küllalt tähtsat üleastumist. Üks on mu pianisti järjekordsel lauluõhtul ja teine mu õpetaja grupitunnis. Grupitunni teema on "Forbidden arias" ja kõik peavad laulma midagi, mida nad oma karjääri jooksul laval ilmselt kunagi ei esita või mis on praegu veel laulmiseks liiga raske. Ma võtsin Verdi "Maskiballist" Oscari esimese laulu. See on tõepoolest veel liiga raske ja ilmselt pole minu hääletüübilegi, aga ometi on osa sellest väga nauditav ja mõnus.

Keelemeeletus

Elu on ju tegelikult lihtsam kui paistab, eks. Rääkida on vaja. Sõnad suudavad suhteid parandada ja südant soojendada. Täna sai palju vesteldud. Väljaütlemisteks on vaid veidi (hull)julgust tarvis.

13 detsember 2006

Mis see on?

Elu käib nüüd tavapärases rütmis, minu puhul tähendab see "kiire". Tegelikult tuleb lihtsalt pidevalt õppida ja harjutada. Seda ei ole liiga palju, ent logelemiseks pole ka aega.
Põnevaid sündmusi on mu päevades vähe, mu mõtetes on aga selle võrra rohkem segadust. Lühidalt, olen teises etapis. Eks seal ole mu tulevik ka näha.
Artikkel juhib mu mõtted kaartidele. Neid on kogunenud juba 14. Neist ainult ühel on kirjas, mis kodus toimub. Selle saatis kommunikatsioonitudeng. Tark inimene.

12 detsember 2006

Rahapuu - soovipuu

Kuidas kasvatada soovipuud? Sellest rääkisimegi täna laulutunnis, terve tunni. Üldiselt oli see jutt sama uskumatu kui rahapuu lugu.
Ja veel. Mu näost ja olemisest on näha kõik, mida ma mõtlen. Ja siis ütlevad inimesed, et mind on raske lugeda. Aga kas ma olen seda ise tahtnud, et mu nägu asju salaja väljendaks?
Tõttöelda on see Holland siin üks karm elukool. Minuga juhtub siin enneolematuid asju. Ja samas pole kellegi käest selgitusi nõuda, sest vaid mina saan vastuseid anda. Ma ei teagi siis...
Silmad on kuidagi märja koha peale vajunud viimasel ajal. Nagu sellest veel vähe oleks, et õues lakkamata ladistab... Koju tahan!

11 detsember 2006

Noh

Hollandi ühistranspordi pärl on veebileht, kus saad lähte- ja sihtpunkti aadressi sisse toksida, mille põhjal leht ütleb sulle kust ja millal mis liiklusvahend võtta. Isegi umbkaudse jalutamise aja ütleb see ette. Aga see pärl on kangesti sõna "barokk" ema nägu. Esiteks on seal vähemalt ühe liini marsruut täiesti vale ja teiseks ei pea trammid graafikust kinni.

10 detsember 2006

Ja üleüldse

METSMESILANE
(V. Luik)

Vaata, ta käis
igas sinises käokinga õies!

Ta hääl oli vasest,
vanast rohelisest vasest,

aga ära teda puutu,
las ta läheb oma majja.

Kummalisse varjupaika
samblast ja meest.

Kuidas kändu kasteti

Eile pidasin sõpradega sünnipäeva. Vahelduseks paistis õues kena päike. See ei tähenda aga Hollandis mitte midagi, sest just selles samas päiksepaistes sain ma koleda sahmaka vihma kaela. Lõppkokkuvõttes kostus mõlemast saapast lirtsumist ja õhtuks tuli sõbrannalt villased sokid jalga laenata.
Sõpradele pakkusime kartulisalatit, viinereid ja võileibu. Siin ei saa kartulisalati jaoks korralikku vorstigi, rääkimata hapukoorest. Aga kõik vajalik oli õnneks Eestist kohale toodud. Tuleb välja, et kartulisalat on Iisraelis midagi sellist, mida teevad ainult emad, ja sprott on Bulgaarias tuntud tegija. Lõpuks mängisime "Libahunti" ja oli väga äge. See on ikka üks vinge mäng! Lõhnab selle järgi, et Belgia tüdrukul on varsti suurem kaubareis ees...
Aga kingiks sain salli ja lamba, kuhu käib soojaveekott sisse. Ja muidugi šokolaadi ja küünla.

08 detsember 2006

:)

Mul on palju häid sõpru mööda ilma laiali. Mu telefoni saabub põrinal sõnumeid ja postkasti kaarte.
Kaartidega on üldse isemoodi lugu, sest need ei ole üldse mitte tavalised kaardid. Üks tegelane on otsustanud mu ellu veidi põnevust tuua ja saadab (või õigemini juhib kogu tööd) mulle nüüd ühte (või mitut) pilti tükkhaaval. Kokku olen saanud üheksa kaarti. Oi, kuidas uudishimu piinab!
Eestist jõudis kursaõdede kink ka kohale. "ilmaring" on tabav, ma ütleks ja äge, et mind koduse šokolaadimaastikuga kursis hoitakse :D

Ja ma ise, ise näitan nii harva tegudes välja, et ma teist hoolin.

07 detsember 2006

Kes mu unekanali paigast kruttis?

Mul on viimasel ajal magamisega raskusi. Täna hommikul magasin lõpuks öise laevahtimise pärst sisse.
Kuna midagi asjalikku selle ajaga nagunii teha ei anna, kuulan BBC raadio arhiivist saateid. Kahjuks peab tunnistama, et vanad unutamismeetodid ei tööta enam.
Nüüd kuulan Stravinski "Kevadpühitsust" analüüsivat saadet...
Head ööd!

04 detsember 2006

Jonnipunn

Ma ei kannata trügimist. Asi pole mitte selles, et ma ei tahaks kästut teha, vaid mu juhe jookseb nii kokku, et ma ei kõssagi enam. Siis saan ma veel enda peale vihaseks ka, et nii naeruväärseid situatsioone korraldan, mille peale läheb kõik loomulikult hullemaks.
Täna pidi grupitunnis laulma. Õpetaja käskis eelmisel nädalal Faure "Au bord de l'eau" võtta. Ma teadsin juba siis, et ei suuda seda nädalaga pähe ajada. Ja ei suutnudki.
Õppisin teksti hommikul, lõunal, õhtul, öösel, rongis, koolis, kodus, voodis, dušširuumis, kooli jalutades... Teksti sain pähe, muusika ka, aga kui kaks asja kokku panin, siis kustusid muud asjad jälle ära. Kui sõnad lähevad meelest, siis pole meloodiat jne.
Loomulikult ei võinud ma poole oma ajast nooti ette võtta. Pidin leiutama, aga ma ei oska leiutada. Seda veel vähem prantsuse keeles, kus ma võin niigi vabalt enese teadmata sõnu nii kombineerida, et silmapiiril on näha lillelõhna suitsuna taevasse tõusmas.
Kui ma siis viimaks noodi ette sain, oli veidi kergem. Hea on see, et vokaalse poole pealt polnud õpetajal suurt midagi öelda.
Kurb on see, et ma kaotasin ühe kahest korrast poolaastas, kus õpetaja näeb mind distantsilt lugu esitamas, ilma et ta ise peaks klaveril noote taguma.
Kõige selle peale ütles Rita, et tubli, hästi tehtud. Sa oled tugev inimene, teed asju omal viisil. Eestis nimetatakse seda jonnimiseks ja riieldakse koledal kombel.

Kolimispõrnikas

Kahe kuu pärast keeran oma kakskümmend asja kerra ja veeretan need mujale.

03 detsember 2006

Ami

Täna õhtul oli mul tund Rita, Ami ja pianistiga. Tegin Cleopatra aariat "Piangero la sorte mia..." Händeli ooperist "Julius Caesar".
Selge on see, et kui muud asjad pole elus korras, siis tuleb laulmine ka hulga raskemalt.
Nagu eelmiselgi korral, nii pidin ka täna lihtsalt oma teksti ütlema. Vahe oli selles, et kui eelmisel korraal oli mul röökimise tunne, siis täna ütlesin lihtsalt eriti aktiivselt teksti. Nii kui ma hetkeks end unustan, nii läheb kõik järgnev aiataha. Reegel on see, et rasked kohad tulevad tavaliselt kergemini välja kui lihtsad. Lihtsates kohtades omakorda kaotad valvsuse ja teed vea, mis ilmneb alles mõnel kõrgel noodil või fraasi lõpus.
Ja kui laulmine nii lihtne on, nagu tänases tunnis, siis mis ometi takisab seda mul iga sekund, iga minut, iga tund tegemast?

02 detsember 2006

Papagoi vasakul õlal

Täiesti uskumatu, kuidas ma mõne inimese kõrval lihtsalt kahvatun. Ühtäkki on kõik mu tegemised kuidagi vildakad.
Ma ei jaksa enam sellistele asjadele mõelda. Tahaks rahuga hoopis sellele keskenduda, kuidas ise edasi minna: kuidas prantsuse keeles terve lugu maha laulda, kuidas sopranivõtit lugeda ja kuidas näitlemistunnis nalja kõrval ka midagi õppida.