HaagisMumm

26 jaanuar 2008

Jill

Peri projekti raames lubati kõiile osatäitjaile tund Jill Feldmaniga. Miskipärast arvati, et seda on hea teha meistriklassi vormis ja õhtul kella kuuest üheksani, kui kogu ansambel ja suurem osa lauljaid oli juba seitse tundi proovis passinud.
Igatahes, kui Jill küsis siis, kes laulda tahab, tõusis vaid kaks kätt, mina ja üks bass. Mõnes mõttes oli see ju hea, sain terve tunni laulda.
See tädi on lihtsalt suurepärane! Ta tegi väga lihtsalt selgeks, mis on selle ajastu muusika peamised tunnused ja mis sind selle muusika laulmise juures kõige rohkem edasi peaks viima.
Minu peamine mure on toe peal rääkimine. Tegime tekstiga tööd ja need harjutused on andnud mulle mitmeks päevaks mõtlemisainet. Need on universaalsed tõed.
Tegelikult oli selle karja vanamuusikute ees ikka päris õudne laulda, eriti kui arvestada asjaolu, et siiani olen kõike lihtsalt tunde järgi teinud. Nüüd on mul mingigi aimddus, kuidas edasi minna.

22 jaanuar 2008

Üle tüki aja olin jälle 14 tundi koolis. Ammu pole nii väsitavat päeva olnud.
Hommikul puresin itaalia keele õpetajaga Monteverdi teksti ja siis läksin kohe Rita juurde seda muusikaga kokku panema. Eelmise nädala vaidlused olid õnneks unustatud, leppisime ära ja selgitasime natuke tagamaid. Kõik korras.

Siis kuulasin ajaloolise dokumentatsiooni loengut, siis keskajamuusika loengut (ja jäin ilma teisest ajaloolise dokumentatsiooni loengust). Dokumentatsioonis oli parajasti teemaks Jacopo Peri ja tema ooper "Euridice", mis arvatavasti on esimene säilinud ooper üldse. Seda enam oleks tahtnud ka teist loengut kuulata.

Vahepeal piilusin Jill Feldmani ukse vahelt sisse, jalutasin õues veidi ringi, ostsin süüa ja uurisin telefonipoest, miks mu numbri ümberlülitamine nii kaua aega võtab.

Siis õppisin Peri kooripartiisid, seletasin natuke vanamuusikutega ja pärast istusin pea kolm tundi Peri proovis. Seal tabas mind viimase aja kõige valusam hoop. Ma ei taipa vist veel miskit. Teised laulavad seal nagu tikkimismasinad, mina müttan nagu buldooser. Tõsiselt piinlik on. No teisalt on nüüd imelihtne endale uus eesmärk seada!

Lõpuks kuulasin kaks tundi igakuist vanamuusikaosakonna konserti ja muuhulgas astusin ka ise paariks minutiks keskajamuusika analüüsi praktilisema poole austajatega lavale, et esitada üks motett Bambergi käsikirjast.

Homme tõotab veelgi jubedam päev tulla. Kõigele lisaks pole mul kodus tuhkagi süüa.
Koduhoidja, ahuu!!!

18 jaanuar 2008

Aleksandertehnika

Esimene tund. Vaatasime, kus lõpeb kael ja kus on puusaliiges. Nagu luukere Bruce'i pealt paistis, pole need asjad nii selged midagi. Kael lõpeb kuskil keset peakolu ja puusaliiges, mis on ühtlasi keha keskpaik, on ca 10 cm allpool tavaliselt pakutavast.
Peale selle vaatas õpetaja igaühe koos nende instrumendiga üle. Minu häda seisneb peamiselt selles, et hoian pead veidi paremale. Abivahend on ilmselt igas majas olemas – peegel.
Seejärel lebasime 20 minutit põrandal, raamat pea all. Muuseas, 20minutilisest lõdvestavast lebamisest piisab, et tagasi saada peäva jooksul pikkuses kaotatud sentimeetrid. Aga niisama lesimisest ei piisa, sellega peab tõepoolest oma pingeid vabastama. Pikkusekaos oleme reeglina ise süüdi. Oma rasket pead tasakaalust välja lükates tekitame kogu kehas pingeid, mis kokkuvõttes "lükkab selgroo kokku".

11 jaanuar 2008

Tunneli lõpust vilksatas valgus

Mul oli täna Barbara tunnis paar korda tunne, et ma saan isegi aru, mis ta räägib. Väga julgustav. Teiseks selgus, et vist on saabunud aeg, kus tema tundi võib juba kahe looga minna. Vähemasti tuleb selleks võimaluseks valmis olla. Mul polnud täna teist nooti isegi mitte juhuslikult kotis. Seega lõpetasime 10 minutit varem ja Barbara sai tundidega graafikusse tagasi.

07 jaanuar 2008

Hoovõturatas

Kool oli täna veider. Kõik algaks nagu uuesti, pooltühjalt kohalt. Kummaline, et puha võõrad inimesed lähenevad sellise soojusega... Hirmutav.

Oma kahes loengus istusin puhta üksi. Harmoonias täitis õppejõud mu Mahleri analüüsi lünki (mida oli juba tunduvalt vähem kui aasta alguses) ja seletas vaimustunult kahekordse vähendatud septakordi (appi, tõlget!) reetlikkusest. Peale selle sain teada, et on olemas moll-duurakord ja et kolmandalt astmelt võib rahuga nii mažoorseid kui ka minoorseid akorde ehitada.

Saksa keeles üritas õppejõud viilida ja mulle uuesti täisminevikku seletada. Lõpuks võtsime ikka lihtmineviku ja tuleviku läbi. Muuhulgas küsis ta, et kuidas elu Lätis on. Et kas seal on külm ja kuidas maju köetakse ja et kas selliseid peresid ka on, kes ei jaksa kütta ning kasukate ja villaste sokkidega teki all kükitavad. Mis seal siis ikka, tema jaoks jään ma nagunii igavesti väikseks kommunistiks.

04 jaanuar 2008

Holland pakub jätkuvalt üllatusi. Siinne pangakaart on mul olnud nüüd vähemalt aasta. Selle aja jooksul olen ma piletimasinast maksevahendina "maestro" valides alati pileti ktte saanud. "Maestro" on mu kaardile ju suurelt ja punaselt kirjutatud. Nüüd ühtäkki lennujaama piletimasin mulle enam piletit ei andnud. Kõrval olevad hollandlased seletasid, et mul on hoopis PIN-kaart ja et see maestro käib krediitkaartide kohta. Saage siis aru. Nagu oleks maestro, aga tegelikult pole ka.

Hoolimata sellest, et püüdsin enne lahkumist kõik võimalikud haisutekitajad ära visata, oli üks lillkapsas end ikkagi kapinurka ära peitnud. 10 päevaga oli sellest saanud võimsalt haisev löga. Koristasin selle, nina vingus, ära. Korterinaabritest on ikkagi kahju, Rebecca pidi seda lehka päris mitu kannatama.

Kuused on Hollandis nüüd juba välja visatud. Seisid tänaval, prügikotid ümber.

03 jaanuar 2008

Vaheaeg hakkab läbi saama. Valmistun tagasi Hollandisse sõitma.
Koju kaasa võetud noote ei avanud ma just eriti tihti, see-eest sain mõned uued lood, mis tunduvad hetkel palju põnevamad. Kohtusin oma vana lauluõpetajaga. Mõned laulmisega seotud mured muutusid temaga vestelde kohe poole väiksemaks.

Muidu käisin kahel kontserdil, kudusin salli ja kindad, panin 2000-se puzzle kokku, sain sõpradega kokku, käisin vanaemal külas, kohtusin tädiga, lugesin ühe Ishiguro raamatu läbi, vaatasin kodus mitut filmi, käisin kaks korda kinos, mängisin lauamänge, käisin eneselegi üllatusena kirikuansamblis laulmas ja mujal laulsin natuke kosutavat vanamuusikat. Seda kõike on piisavalt, et nüüd end jälle rutiini uputada.

Nagu ikka, lasin lendu uusaastavale Seekordne lubadus on tekitada tõhus rutiin. Märkmik ja raamat on valmis. Eks siis ole näha.